Wednesday 31 December 2014

Indrek - Meenutusi Pärnu ökoaastast


Enamus minu ökovaatlustest jäid Pärnu linna piiresse. Jalgratast mul ammu enam pole ja kõik ökokäigud tegin jalutades. Kuus korra-kaks katsusin ranniku üle vaadata või keskranna luidetel rännet jälgida. Viimast viljelesin küll vaid külmemal ajal, kui enamikul riided seljas ja optikaga ilma uurimine rannamõnude nautlejate jaoks enam siivutu ei paistnud. Sügisel sai mõnel hommikul ka uusi linnutorne proovitud. Ei meenu, et isegi keskkoolipoisina oleksin linnas sedavõrd palju linde vaadelnud.

Sain taas kinnitust, et Pärnu on väga hea linnupaik. Mitte alati küll suurepärane ja enamus aastast mitmete meie parimate linnuaukudega või rändepaikadega kaugeltki ei võistle, aga linnuhuvilisel siin igav kindlasti ei hakka. Kõige ägedamat elamust pakuvad Pärnus kevadised arktiliste veelindude stardid sisemaa suunas. Kevadränne Kablis, veelindude massränded Loode-Eesti ja Hiiumaa neemedel, sügisesed sookurgede ööbimislennud Matsalus ja Silmal, sügisesed maismaalindude massränded parimates pudelikaeltes, hanede sügisene tihe minek ja Pärnu kevadised veelinnustardid sobivad hästi suurelamusteskaala ühte otsa. Kuidagi uhke tunne on olla ainus, kes linnatäiest märkab, et merelt saabunud tuhanded vaerad ja aulid linnalael tiirutades kõrgust koguvad ja hiliskevadet kuulutades edasi sisemaale kaovad. Maismaalindude ränne on kevadel Pärnus see-eest tagasihoidlik, rannik juhib põhivoo mõlemast linnaservast täpselt mööda. Linna tühermaad ja haljasalad kutsuvad aga saabunuid puhkusele ja eriti just ulatuslik Pärnu rannikumärgala on vaatamata suurele häirimiskoormusele mõlemal rändeperioodil arvestatav linnupaik. Ka pesitsev linnustik on rannamaastikul mitmekesine ja põnev, tegu nt Eesti parima kuldhänilase pesitsusalaga, olemas roostikulindude komplekt ja vaikselt taastub ka rannaniidulinnustik. Sügisel Pärnus veelinnurännet praktiliselt ei näe ja ka maismaalindude ränne ei koondu. Mööda rannaäärset haljasala liikuv värvuliste rändevoog on umbes kümnendik Kablis minevast, mis on omakorda kordi tagasihoidlikum meie parimate sügisrändepaikade linnuliiklusest. Erandina näeb sügisel rannas korralikku madalalt lendavate värvuliste rännet – sookiuru, põldlõokest ja linavästrikku, kes rannikut järgides Pärnu lahele ringi peale teevad. Sama ka merd vältivate viudega. 17. oktoobril loendasin kahe tunniga Pärnu keskranna luidetel istudes idasse minemas 66 hiireviud ja 5 karvasjalg-viud, mis parimatele röövlirändepaikadele kohane tulemus. Linnuvaatlemiseks eriliselt põnev näib Pärnu olevat talvekuudel. Oleme tänaseks Pärnu rajal ligemale 500 km talvituvate lindude seiret teinud ja selle vantsimise peale on loendustel ette jäänud sedavõrd rohkesti kummalisi sulelisi, et küllap mõnelgi tekib küsimus, kas käime linde loendamas või liike otsimas. Viimaseks ootamatuks külaliseks oli eelmise aasta lõpus loendatud ja tänavu veebruarini kohale jäänud mägikiur. Seire sobib ka eksootide huvilistele. Kokku sain Pärnu linnast tänavu ökonimestikku kirja 192 liiki linde.

Linnast välja ökotama jõudsin viiel korral. Veebruari lõpus jalutasin Sindi paisu alla ja sellest retkest kirjutasin ka blogisse. Mai keskel veetsin korraliku linnupäeva Audru poldril. Mai lõpus tegin kahepäevase retke Luitemaa metsadesse. Metsaliigid elavad seal hästi. Öösel toimus kahlajaränne, mis hommikulgi jätkus. Nii sain kesk Luitemaa metsi kokku aasta esimeste suurrüdidega. Augusti algusel läksin mõneks päevaks Laosse puhkama. Minemise päev sattus olema korralik leitsak, praktiliselt kogu retk tegi päike toredalt kõik tee käänamised kaasa ja paistis enamasti otse lagilaupa. Nii sai tubli osa päevast hoopiski tee pisukeste puuvarjudega servade järgimisele keskenduda. Lindu nägi loomulikult vaid hommikul ja õhtul, aga vahva päev ikkagi. Kiidan sõbralikku Kavaru küla meest, kes otsa saanud veevaru aitas täiendada, pakkus kosutuseks õllevetki, mille kõrvale kohalikke looduslugusid vestis. Lao on rändeperioodil loomulikult alati tore linnupaik ja seal sai kirja aasta teise must-harksaba vaatluse, punajalg-pistriku, vööt-põõsalinnu jm. Teisalt olid aga randtiirud Lääne-Pärnumaa pesitsusaladelt juba läinud, Pärnus ei näinud ühtki ja üllatusena jäigi liik minu ökonimestikust puudu. Laost tagasiteeks valisin Pottsepa metsad ja sealtki sai nimekiri täiendust. Aasta viimase ökomatka tekin oktoobri algusel Tahkuranda. Tore käik. Magasin Pätsi ausamba taga hästi vihma pidavate kuuskede ja hanerände all. Hommikul käisin Tahkuranna poolsaare tipus rännet vaatamas. Liiginimestikku enam suurt lisamist ei tulnud, aga lindu nägi oktoobri algusele kohaselt hästi.

Masinavabade vaatluspäevade ja kilomeetrite arvestust ei pidanud. Neid tuli aga piisavalt, et aastale veidi teistsugust head maitset anda.

Aituma minugi poolt kõigile ökoaasta osalistele, algatajatele, eriti vedajale. Head uut ja

linnurikast aastat!

Tuesday 30 December 2014

Raul - Tartumaa


Linnuvaatlejate ökoralli aasta on kohe läbi saamas ja seega aeg i- le täpp panna. Tegin oma ökoretked kõik jalgrattal ja Tartumaa piires. Rattaga kuuleb ja näeb hästi ja ka liikumiskiirus on piisav. Teistesse maakondadesse ei läinud, sest muidu oleks asi liiga hulluks läinud. Vorm ja tahe olid olemas, kuid töö ja pereelu nõudsid oma osa.

Aasta alguses sai kohe kõvasti tempot antud ja järjest liike püütud. Rõõm oli näha, et kaasvõistlejaid liitus pidevalt. Oli linde, keda ei osanud oodatagi (sooräts, punajalg-pistrik, tundrakiur, keltsalind, stepi-loorkull, punakurk-kaur, sarviklõoke) ja samas jäid mitmed lihtsamad liigid saamata (väike-kärbsenäpp, väikepütt, sarvikpütt, väike-käosulane, kaljukotkas, karvasjalg-viu, mustvaeras). Kavas oli teha veel aasta viimasel päeval retk Peipsi äärde, kuid kiire talve saabumine nullis minu plaanid. Detsember oligi ainuke kuu, kui retkel ei käinud.

Kõiki olekseid arvestades polnud 200 piir ületamatu, kuid minu liigipiir jäi pidama 193 juures. Vaatluspäevi tuli 54, vaatlustunde 261 ja läbitud sai 2123 km.

Tänud kõikidele retkekaaslastele, kellega sai tehtud palju huvitavaid linnuvaatlusi ja tänu kellele sain juurde nii mõnegi Eestis kohatud liigipunkti. 

Alpo - Aasta viimane retk Hiiumaale


Püstitasin eesmärgiks oma 2010 aasta rekordi, 213, purustamise. Selle tagamiseks läksin veel kord
Hiiumaale.

29.10 sõitsin taas otse Tahkuna tippu. Reisil nägin karvasjalg-viud, keda polnud veel imekombel
kohanud. Kärdlas hakkas vihma sadama ja märjana pimedas püstitasin telgi tuttavase paika. 30.10 vaatlesin tipus. Aule läks palju ja kalakajakaid valgus jätkuvalt edelasse. Loendasin mitu korda minuteid ja sain 25 - 32. Keskmise korrutasin ajaga, mille tipus olin. Sain viis tuhat. Niipalju ei
julgenud Elurikkusesse panna, vaid 3000, mis on absoluutne miinimum. Tunnen halvasti teatud
merelindusid (mandriinimene nagu olen), mistõttu tuvastasin ainult ühe algi. Uus liik minule ja nüüd
on koos 215 ökopunkti. Pärastlõunal olin Luidja liivadel. Kohe randa sõites lendas väikepistrik edelasse. Minu 216. liik. Kirdesuunas settel veel plüüd ja soorüdid.

31.10 sõitsin Kalanasse. Lootsin saada majutust, kuid Hõbekala oli suletud nädal aega tagasi. Taas
ootas mind öö telgis. Kuid see-eest nüüd oli võimalik teha uhke lõke. Hommikul Ristna tippu. Varsti tulid kohale ka Kaarel, Raul, Triin ja Uku. Uku kandis ette änn, änn, alk ... Kaarli loendur klõpsatas alati, kui sada auli oli mööda läinud. Triin pidas arvet teiste liikide kohta. Ei leidnud palju neid änne, millest Uku teavitas. Alke ja krüüsleid läks minust mööda, ilma et oleksin neid ära tundnud. Õnneks üks laisaba-änn läks nii lähedalt, et minagi tundsin selle ära. (Kui ma ise ei suuda liiki ära tunda, isegi kui ise oleksin seda näinud, ei arvesta ma seda punktiks.) Tõdesin, et lisaks pikksilmale on mul vaja hankida ka prillid ja õppida ära tundma merelinde. Poole päeva ajal oli vaja alustada sõtkumist Heltermaa sadama suunas. Hiiumaalt mõnusalt viis uut ökopunkti ja nüüd koos 218.

Aasta viimasel reisil oli peaülesandeks talvelindude marsruudi loendamine- 28.11. Haapsalu marsruudil tuligi uhkelt 47 liiki, veelinnud kaasa arvatud. Muuhulgas kümme Kanada laglet, kiivitaja,
käblik, kaks rooruika ja 330 väikekosklat.

1.12 käisin Saunja lahes, mis oli peaaegu tervenisti jääs. Väikesel jäävabal alal, mida linnud ise olid
lahtisena hoidnud, oli palju luiki ja hiline punapea-vart.

2.12 Puises veel sügisest lindude rännet: 35 hangelindu ja seitse hoburästast. Mitte ühtegi uut
ökopunkti ei saanud, mistõttu minu tulemuseks jäi 218.

Aasta jooksul olen lindude sabas jalgrattaga sõitnud umbes 3100 kilomeetrit, kõndinud umbes 200 ja suusatanud 45.

Aasta esimene retk Hiiumaale

Aasta viimane retk Hiiumaale

Ristnas staiamas - Triin, Kaarel ja Rändaja Uku

Sunday 28 December 2014

Tarvo - Haapsalu talilinnustiku seire

Aasta viimased ökoretked viivad mind taas kodulinna talilinnuradadele. Eile sai tehtud lausloendused kahes linnapargis - Lepa pargis ning Kastani parkmetsas. Täna ette võetud linnas oleva talilinnuraja läbimine, mida olen tallunud katkematult juba 18 talve. Kui väikesearvuliste liikidega saab arvukuse muutustest aimu ka juhuvaatluste teel, siis arvukate tavalindude populatsioonide muutuste jälgimiseks on püsivad loendusalad möödapääsmatud.
Nüüd on siis mul koos juba 18 talve andmestik ja Hirundo artikli tarvis ka esmased analüüsid tehtud. Kui kõrvutada talvede jõululoendusi ja võrrelda neid kolme talve keskmiste alusel (aitab ühtlustada erandlike aastate isepärasid), siis ilmneb mitmeid selgeid trende. Kõige järjepidevamalt on kasvanud rohevindi arvukus, kes ongi tegelikult kogu Eestis kõige kiiremini kasvava talvise arvukusega liigiks. Vähem kui 20 aastaga on rohevintide arvukus loendusrajal kümnekordistunud. Soojemad talved ning päevalilleseemnete laiadlasem kasutamine toidulaudadel on liigile soodsalt mõjunud.
Ootuspäraselt on pehmed talved meeltmööda ka musträstale. See liik on meil kirjanduse andmetel talvitunud järjekindlalt vaid veidi üle poole sajandi. Haapsalu talilinnuraja seireandmete järgi on arvukus linnas kolmekordistunud, kuid viimase 10 aastaga arvukus enam oluliselt tõusnud pole. Kas ehk Lääne-Eesti linnades hakkab juba liigi jaoks aedlinna ja parkide mahutavuspiir ette tulema?
Muidugi on linnas ka teistpidiseid muutusi toimunud. Kaelus-turteltuvi on Haapsalus viimase 10 aasta jooksul kohatud vaid üliharva - 2000/2001. aasta talve jõululoendusel sai 12- kilomeetri pikkusel loendusrajal nähtud veel 5 isendit. Pikka aega on selges langustrendis olnud ka põldvarblase talvine arvukus. Viimasel paaril talvel on õnneks asurkond hakanud taastuma. Koduvarblase arvukus on väga kõikuv isegi kolme talve keskmiste alusel, kuid ilmselt on ka nende arvukus kerges languses. Sellele viitavad ka üle-eestilised seireandmed.
Tabelitest põnevam on muidugi looduses liikumine ja täna oli kahtlemata meeldejääv talilinnuloendus. Loendusrajal sai kirja 31 liiki (+ koduteel musttihane) ning lindude üldarvukuseks oli 2655 isendit. Kui kohatud liikide arv oli veidi üle keskmise, siis lindude üldarvukus 18 talve suurim. Pole ka imestada - detsember on olnud pehme, kuid nüüd on kestnud tugevamad külmad ja maha sadanud lumi, mis linde enam linnadesse meelitab. Suurimat mõju lindude koguarvule omab muidugi pihlakate küllus, mis omakorda tähendab sellisel aastaajal ka marjasööjate rohkust. Hallrästaid sai neljas suuremas parves hinnatud vähemalt 1 000 isendile, mis on ka kõigi aegade suurim arvukus. Eelmine parim tulemus (400 is.) pärineb 2002/2003. aasta talvest. Hallrästaste parvede terane skännimine tasus ära ning esmakordselt sai loendusrajal ka vainurästa kirja. Üldse on Haapsalus vainurästas varem esinenud vaid kahel talvel. Silmatorkavalt arvukas oli liik varem mainitud 2002/2003. aasta talvel, kui leidsin oma koduümbrusest pihlakalt toitumast koguni 4 vainukat. Aga ega see talv kehvem pole - viimase 10 päevaga olen kodust 100 meetri raadiuses ära näinud kõik meie tavalised rästaliigid. Ehk maandub varsti mõni siberi külaline ka aeda marju nokkima.
Arvukuselt teiseks liigiks jäi hallvares 320 linnuga. Kolmanda koha hõivasid, aga taas marjasööjad - siidisabad. Kogu sügise peaaegu kadunud viristajad hakkasid esmakordselt arvukamalt silma alles eile. Täna sai loendusrajal kirja 260 isendit (suurimas parves 220 lindu). Siidisabade loendusrekord pärineb 2000/2001. aasta talve jõululoenduselt, kui loendusrajal oli koguni 960 siidisaba. Toona oli suurimas siidisaba parves koguni 800 lindu (!). 
Loendusraja parimad summad sündisid ka õige mitmel vähearvukal liigil - sinitihasel (35 is.), metsvindil (22 is.), põhjavindil (12 is.). Esmakordselt vaadeldi loendusrajal vainurästast, teist korda esines talilinnurajal kaelustuvi. Rändlindudest sai veel kirja roostikus täristav käblik, 3 suurnokk-vinti, 16 kuldnokka ning 26 musträstast.
Tagasihoidlikult oli täna esindatud suur-kirjurähn (3 is). Headel kirjurähni-aastatel võib loendusrajal olla ka 12 suurkirjut. Aga liigi arvukus ongi kõikuv, sõltudes invasioonidest.
Mainimist väärt veel ka roohabekate kuulmine kahes eri roostikutukas. On tore näha, et see pilkupüüdev roostikuvärvuline on suutnud pärast karmidest talvedest tulenenud arvukuse madalseisu, populatsiooni jälle edukalt taastoota.
Ökoaasta oli tore ja tänusõnad asja käimalükkajatele ning eestvedajale Kaarlile. Haapsalu talilinnurajal ökotamist jätkan kindlasti ka järgmistel talvedel.

Hallrästa saab nüüd oma liigilisti ilmselt ka kõige laisem ökotaja.

Talvituvate rästaste seltskond on tänavu kirju. Vainukaid kohtab praegu Haapsalus igapäevaselt.




Monday 22 December 2014

Alpo ökoretked



TÄSMÄRETKI ALLIHAAHKAMUUTOLLE.


Alkutalvi oli ollut lauha. Tammikuun puoleen väliin maa oli paljas ja vedet vapaat. 14.1. alkaen oli ennustettu ensimmäisiä pakkaspäiviä: siispä Tahkunaan katsomaan allihaahkamuuttoa. Useinhan tällaiset täsmäretket tuottavat pettymyksen. Muuttoa ei ole hyvistä ennusmerkeistä huolimatta.Mutta nyt onnisti. Olin polkenut Heltermaalta aamuhämärissä Tahkuna ninaan. Tiellä heikko lumikerros ja pakkasta kuusi astetta.

Niemessä lähes tyyntä ja hyvää syysmuuttoa! Alleja, pilkkasiipiä, tukkakoskeloita, ja sitten puolenpäivän jälkeen allihaahkoja. En ennen ollut laji nähnyt, ja yllätyin kuinka helppo parvi oli tuntea. Kaksi koirasta ja kahdeksan naaraspukuista. Myöhemmin tuli vielä toinen parvi, sekin läheltä: yhdeksän koirasta ja 15 naaraspukuista. Suurin muuttajamäärä mikä on nähty Virossa moniin vuosiin?

Mutta ei tässä vielä kaikki. Outo lokki kierteli minua ja paljastui pikkukajavaksi. Se laskeutui lumelle parin metrin päähän minusta. Lähti pois, kun meillä ei ollut yhteistä kieltä. Ajoin niemen pohjoisrantaa Lehtmaan. Siellä satamassa paljon lintuja: harmalokkeja 450, isokoskeloita 150 ym. Tõrvanninassa ajoin jäätynyttä hiekkarantaa kärkeen. Siellä kolme pulmusta ja 37 laulujoutsenta. Hämärissä Padu hotelliin.

Toisena Hiidenmaapäivänä ajoin Käinaan. Nõmbassa huusi mahdollinen vihertikka, mutta kun en lintua nähnyt, en voinut lajia varmistaa. Käinanlahti jo jäässä ja myös merenpuoleinen Jausanlahti. Välijoki auki ja sen rannoilla yli sata harmaahaikaraa. Kun vielä Suuremõisajoesta löytyi koskikara, oli retken lajimäärä 48. Talvilintureitillä Haapsalussa olin saanut 36 lajia, joten nyt koossa 59 õkopinnaa. Kun tulin uupuneena Haapsaluun oli lahdet jäässä ja seitsemän astetta pakkasta.


HIIHTORETKI TAGALAHDELLE.

5.3. aamuseitsemältä kannoin sukset Promenaadille jä lähdin siitä jäälle hiihtämään. Jäälle ei lunta ja jään pinta kova, sauvoilla vetäen oli edettävä. Ensin veepuhastille josta kuulin luhtakanan. Roograhulta viiksitimalin ääni kahdesta paikasta. Kropi silm jo laajasti auki ja siinä mm. pikkujoutsenia ja haapanoita. Tiesin että näillä seuduin ei metriä syvempää kohtaa löydy, joten en ollut kovin varovainen. Jään ollessa peilipintainen oli siinä vaikea saada vauhtia pysähtymään. Niinpä liuinkin sulaan veteen. Vettä paikassa polviin asti. Hankala oli saada suksia irti pohjasta, ne imeytyivät kiinni. Suksien pohjalevy irtaantui osittain ja jouduin putsaamaan hiekkaa sieltä välistä. Kun oli melko lämmintä, noin viisi astetta, niin en tuosta kastumisesta välittänyt, vaan jatkoin vielä ulommas merelle katselemaan jääpurjehduksen MM-kisoja.

Kolme uutta lajia ja 20 kilometriä hiihtoa.


YLLÄTYSYÖ VORMSILLA

13.3. vuoden ensimmäinen retki Vormsille. Ensin Rumboon. Siellä runsaast pikku- ja laulujoutsenia, ristisorsia, uiveloita ym. Sitten vakiopaikalleni Kjusgrunneen. Meri auki, mutta muuttoa ei juuri ollut. Kiersin saaren ympäri. Itärannalla ei uutta. Aioin mantereelle viimeisellä lautalla 19.45. Oli siis mahdollista kuunnella pöllöjä. Ja hienon havainnon teinkin: ensimmäinen huuhkaja jonka olen Virossa kuullut. Kun tulin lauttarantaan sain todeta että viimeinen vuoro oli peruutettu. Jäät olivat niin pahasti ajautuneet väylälle. Raha mukana vain pari kymppiä, ja saaren majoituspaikat muutenkin vielä talviteloilla. (Myöhemmin ymmärsin että olisin voinut yöpyä Reetillä.) Mutta toisaalta... nyt sain lisäaikaa pöllöjen kuunteluun. Suuremõisan aukealta kuulin sekä viiru- että lehtopöllön. Muita ei enää sen jälkeen. Yö melko lämmin ja kuiva. Mukana untuvatakki ja toppahousut: vähän torkahtelin metsässä.

14.3. ensimmäinen lauttavuoro lähti 8.05. Ei Reetin meno nytkään helppoa ollut. Tuuli oli ajanut noin 30senttistä kiintojäätä väylälle. Kolmasti joutui Reeti peruuttamaan ja ottamaan vauhtia jäätä rikkoessaan. Hienosti vain 15 minuuttia myöhässä oltiin Rohukülassa. Vormsilta 52 lajia, joista kuusi uutta.


MARIMETSA RABA

Haapsalussa, päivän pyörämatkan päässä, oli vielä yksi mielenkiintoinen kohde, jossa en ollut koskaan käynyt. 15.4. aamuöyllä 3.15 lähdin terviseteetä (entinen rautatie) kohti Marimetsa rabaa. Matkalla kuulin sarvi- ja viirupöllön. Kun ehdin suon eteläreunalle oli aurinko jo nousemassa ja riekon aktiivisin ääntelyaika ohi. (En tiedä onko Marimetsaraballa riekkoja) Mitään kovin erikoista en suolla tavannut, mutta tunnelma oli hieno: kapustarinnat lensivät soidinta ja auringon ensi säteet lämmittivät. Takaisin Haapsaluun ajoin Kirna – Võnnu reittiä. Võnnun tiigillä liejukana ja neljä paria heinätaveja. Neljä uutta lajia ja 70 kilometriä pyöräilyä.


PUNAPÄÄNARSKU JA PUNAKAULAHANHI


17.4. kävin Saunjalahdella Kirimäein tornissa. Siellä oli Aivar Veide, joka jo rarisilmällään oli löytänyt punapäänarskun ja punakaulahanhen. Punapäänarskun löysin minäkin Aivarin koordinaateilla, mutta punakaula oli rahun takana.Jäin vielä torniin Aivarin lähdettyä. Punakaulahanhi tuli komeasti näkyviin. Lahdella oli myös paljon sotkia, uiveloita, silkkiuikkuja ja aikaiset pikkulokki ja räyskä = viisi uutta lajia.


YÖLAULAJAT

16.5. – 16.6. olin Suomessa, joten oli kiire yölaulajia kuunteleman. 19-20.6. välisen yön pyöräilin: Valgevälja – Uniste – Taebla – Kõrgema – Haapsalu. Yölaulajat laiskasti äänessä, mutta kaikki tavallisimmat lajit kuulin. 22 –23.6. kyttäsin Vilklan kurppapellolla erikoisesti laulavaa kerttusta. Jälkimmäisenä päivänä sainkin siitä kohtalaisen äänitteen. Jalkapallon MM-kisojen ohessa löysin toisen erikoisesti laulavan kerttusen, nyt Haapsalusta Krimmi holmin tyvestä. Senkin äänitin. Äänitteitä ovat useat asiantuntijat kuunnelleet, mutta kumpaakaan ei saatu määritettyä.


LEIDESSOO

12.7. 3.30 lähdin kohti Leidessoota. Yölaulajat enää vähän äänessä. Ajoin suon yli Valivesta pohjoiseen menevää tieuraa. Tie ei ole enää autolla ajettavissa. Pyypoikue lähti tien ohesta, ja suon pohjoispuolelta yllätin metsokukon mustikoita syömästä. Pistäydyin myös Haversin kahlaajarannalla. Siellä mm. kuovisirri ja kolme pikkukuovia. Tulomatkalla Saunjan maankaatopaikalta löytyi törmäpääsky-yhdyskunta. Noin viisitoista koloa, joista ainakin osa asuttuja. Matkaa kertyi peräti sata kilometriä. Onneksi tuulet suosivat. Menomatkalla lähes tyyntä ja tulomatkalla vahva myötäinen. Siksi en ollutkaan aivan uupunut kotiin tullessani. Kolme uutta lajia.


KAHLAAJMUUTTOA VORMSILLA

30.7.-1.8. Vormsilla. Ensin Austurgrundelle, jonne panin telttani. Oli helleaika ja teltalle löydetävä varjoinen paikka. Austurgrunnen tyvilahdella taas hyvin kahlaajia: sata liroa, 80 suosirriä ja kaksi lapinsirriä. Myös kärjen kivikkorannalla kahlaajia. Siellä minulle uusina lajeina tundrakurmitsa ja kaksi pulmussirriä. Aamulla kärjessä syysmuuttoa seuraamassa. Mustalinnuilla, pilkkasiivillä ja kahlaajilla jo hyvä meno päällä. Parhaina kuusi isosirriä. Yön aikana tyvilahdelle tullut lisää kahlaajia. Nyt siellä oli mm. 160 liroa ja 340 suosirriä. Päivällä siirryin Kjusgrunnelle. Siellä kärjen vartiokopissa sateensuojassa ollessani löi salama  lähelle, ja jyrähdys oli niin kova, että vaistomaisesti panin kädet korvilleni.

Teltan pystytin Kjusgrunnelle. Muutto ja paikalliset siellä niukemmassa, mutta kuulin vasta nyt vuoden ensimmäisen kirjokertun. Varhaisaamun tarkkailin Kjusgrunnella, mutta koska meno vaisua, niin siiryin takaisin Austurgrunnelle. Sieltä taas mielenkiintoista kahlaajamuuttoa. Sata suosirriä, 24 meriharakkaa, punakuiri ym. Ja uutena lajina merikihu.


PÖYRÄLLÄ TIETTÖMÄN METSÄN LÄPI


27.8. taas Hiidenmaalla. Vastatuulessa kohti Tahkunaa. Ensin Tõrvanninaan, jossa viime syksynä oli
Vähän Tõrvanninan risteyksestä etelään on joihinkin karttoihin merkitty tie länteen. Pian tie kuitenkin loppui isoon ojaan. Kun jonkinlainen tieura näytti ojan toisella puolella jatkuvan, niin lähdin ylittämään ojaa. Takapyörä kuitenkin jumiutui ojaan. Pyörälaukut puoliksi vedessä. Voimat meinasivat loppua, mutta sain viimein pyörän ojasta. Vaikeudet eivät loppuneet tähän. Ajo-ura loppui ja jouduin rahamaan pyörää hakkuuaukoissa, vasaikoissa, märillä mailla... Viimein kuitenkin tulin tutulle Tahkunan niemen halkovalle soratielle. Enää ei voimia Tahkuna ninaan, joten teltta pystyyn metsään.

28.8. aamulla kuulin teltalle varpuspöllön. Tahkuna ninassa navakka pohjatuuli, joka haittasi havainnointia. Muutto vähäistä, mutta paikallisena löytyi karikukko, joka minulle uusi pinna tälle vuodelle. Takaisin etelään polkiessani 14 villisikaa ylitti tien edessäni. Ajoin saaren halki Käinaan. Orjakussa yövyin. Ja täälläkin illalla kuului varpuspöllö. Aamulla kävin Orjakun tornissa: viisi pikku-uikkua. Kävin myös Sääre tirpin kärjessä. Hiidenmaan tällä retkellä noin sata lajia, joista kolme uutta.


PUNAJALKAHAUKKOJEN PARVI


5.9. olin taas Vormsilla. Ensin Rumboon, jossa yli tuhat anasta. Jatkoin pohjoiseen. Päätieltä näkyy kapeasti Förbyn pelloille. Siellä haukka lennossa, toinen, ja kolmaskin... Nopeasti kaukoputki pystyyn. Pellon toisessa reunassa punajalkahaukkojen parvi. Niitä nousi yhtenään pellosta ylös, ja toiset laskeutuivat. Parhaimmillaan niitä oli seitsemän yhtä aikaa ilmassa. Varmistin niistä kaksi tummaa koirasta, kaksi nuorta, kolmen jäädessä epävarmoiksi. Kun lähdin ajamaan peltotietä lähemmäksi hävisivät kaikki haukat. Ei minua peläten, vaan muuten. Jos olisin ajanut isoa tietä 20 minuuttia myöhemmin, en olisi nähnyt yhtään punajalkaa. Niin pienestä se on kiinni. Muuten ei retki erikoisempaa tarjonnut. Austurgrunnella kuitenkin 280 lapasorsaa.


HYVÄÄ ARKTIKAA

Hiidenmaan retkellä 30.9.-1.10. en saanut yhtään uutta lajia, mutta sain kokea 30.9. illalla elämäni parhaimman arktisten lintujen muuton. Runsaan tunnin aikana pohjatuulessa, auringon laskun aikoihin meni 2150 mustalintua, 2500 allia, 3120 valkoposkihanhea, 1160 sepelhanhea, 420 haahkaa... ja yli tuhat liian kaukana mennyttä vesilintua. 1.10. tuuli oli kääntynyt etelään ja muutto hiipunut. Kuitenkin 5770 sepelhanhea, 600 jouhisorsaa

Saturday 20 December 2014

Ukker - Tartu

Rändaja lõpetab tervislikel põhjustel. Nimelt sai Lõuna-Ameerikast koju kingituseks küünarluumurd kaasa võetud. Rattaga sõitmisele kipsis käsi kaasa ei aita.

Mis siis ürituse kohta öelda? Esiteks tore, et entusiaste leidus ja neist enamus ka vaatlused kenasti andmebaasi sisestasid. Kogusime koos palju linnuandmestikku!

Isiklikult tunnen nüüd, et jaksu on endisest enam ja rattaga retkel käimine on äge ning võib olla ka produktiivne. Ise suutsin välja meelitada selliseid Tartumaal harvem esinevaid liike nagu koldjalg-hõbekajakas, punanokk-vart, väikehuik, keltsalind (x2), sarviklõoke, tundrakiur (mitmeid), põldvutt, sinirind, mudanepp, punakael-lagle ja tik-tsiitsitaja (ilmselt põhjatsiitsitaja). Massiline mustviireste kogunemine Mehikoormas oli lahe vaatepilt. Igat sorti põnevat feno- ja pesitsusinfot tuli ka. Liike tuli kokku 213.

Väljas sai oldud hirmus palju - tunde vähemalt 395. Kilomeetreid tuli kokku 2563. Sai püsitud vaid kodumaakonna piirides. Kui oleks olnud ambitsioone mere ääres paar tiiru teha, siis oleks kahe retkega 10+ liiki juurde saanud. Jäi Tartumaaltki mitu lihtsamat ja keerukamat liiki võtmata - lühinokk-hani, kaljukotkas, metsis, veetallaja, hele-urvalind, mustvaeras (!) jäävad regulaarsetest liikidest kummitama ning söödikänn, mustlagle, leeterüdi, must-harksaba, mägi-kanepilind, vööt-lehelind rari-osakonnast võimalikud kandidaadid. Ehk oleks veelgi mõne merelisema kahlaja Peipsilt saanud, kuid Tartu kandis oli sel aastal kuivuse tõttu kahlajatega ikka väga sant olukord. Üks kõrgel rändav arktiliste kahlajate punt jäi Aardlas määramata (ilmselt vöötsaba-vigled). Eks kevadised välitööd viisid sageli rannikule, seega kogu aeg puhata, mängida ja Tartumaal linde otsida ei saa.

Tänan entusiastlikku Raudmeest, kelle toel sai mitmed pikemad otsad tehtud ja Kaarlile tänud ürituse juhtimise eest!

Minu retked


Friday 5 December 2014

Sügise kokkuvõte

Oktoobris käis kõva lindude ränne ning paljud ökotajad olid usinalt seda jälgimas ning ökopunkte juurde korjamas. November on juba palju vaiksem olnud ning ökotajatele on juurde pudisenud üksikuid liike. Ka tabeli eesotsas käis veel viimaste punktideni tihe rebimine. Sellest tuli võitjana välja Margus E.,  kes igapäevaselt Põõsaspeal olles on kokku saanud nii võimsa numbri kui 232. Talle järgnevad endiselt Alpo ja Indrek, kes on ka mõlemad ületanud endise Eesti tipptulemuse, 213 liiki. Sisemaal on Ukul koos 211 liiki ja juba üle 2500 kilomeetri rattal! Kokku oleme me kamba peale näinud 11 kuuga 260 linnuliiki.

Novembri alguses olime Raudmehe Rauli ja Rändaja Ukuga Hiiumaal motoriseeritud linnuretkel. Ühel eriti krõbedate miinuskraadidega hommikul Ristnasse jõudes, oli meie üllatus suur kui leidsime sealt eest telgiga Alpo. Pikk rattasõit Haapsalust ja külmades tingimustes veedetud öö tasus ennast õnneks ära, nägime nii laisaba-änni kui krüüslit, mis olid Alpole uued ökopunktid. Keskpäeva paiku hakkas Alpo 75 kilomeetri kaugusele sadamasse sõitma. Meie saime autoga tagasi sõites natuke kauem lindu vaadata. Kella viiesele praamile, aga jõudsime samaaegselt. Selliste võimsate retkede eest ja Eestis ökolinnuvaatluse pioneeriks olemise eest pühendangi Alpole auväärse tiitli "Vanameister". Ta võib edaspidi oma postituste pealkirja alustada tiitliga „Vanameister“ Alpo ning teised osalejad peavad tema poole pöördudes üles näitama suurt lugupidamist ning samuti kasutama tema tiitlit! Alpo on mulle saatnud ka oma tegemistest soome keelse loo, kohe kui see tõlgitud saab, panen siia üles.

Ässad

Margus - mägi-kanepilind, tundrakaur
Alpo - roosa-kuldnokk

Edetabel 30.11.2014 seisuga

1. Margus E - 232
2. Alpo K - 218
3. Indrek T - 216
4. Uku P - 211
5.-6. Raul V ja Tarvo V - 193



Sunday 23 November 2014

Sander - Kaks ja pool kuud paastu!

Nagu pealkirjast lugeda võib pole ma kahe ja poole kuu jooksul ökotanud ja liike juurde saanud, mis on küll kurb, kuna paar head retke oleks toonud kümmekond liiki juurde.

Täna oli selline kevadine päikesepaisteline sula ilm ja mõtlesin, et ehk mõni hangelind või muu ''talverari'' satub teepeale või ehk mõni puuduolev liik üllatab. Kahjuks aga jäi lisaskoor nulli, see-eest aga oli pildimaterjali ja mõni hilineja.
Sättisin esmalt sammud veepuhastusjaama poole, et ehk kohtab kanakulli või mõnda head värvulist. Sagimist oli vähe, tihased ja varesed peamiselt, käisin biotiikide juures ja seal tegi häält vaid rooruik. Seejärel mõtlesin roostikust Tagalahele kiigata, kuid sellega läks vähe pahasti. Sain suure hirmu osaliseks ja sundolukorras pidin sammud tagasi seadma. Nimelt ennem rannikule jõudmist märkasin roostiku vahel liikumist (nägin miski looma kehaosa), kuna seal rebaseid ja metskitsi liigub, siis mõtlesin, et ehk üks neist. Aga võta näpust, peadselt kui olin jälgede järgi uurinud kellega võis tegu olla, ilmus roostikust välja suuremat sorti koer. Siis mõtelsin, et mis nüüd saab, mingi hulkur arvatavasti ja pureb elusalt - tardusin ja tegin nn. pilti edasi, kui minu õnneks ilmus ka peremees välja, kes ta korrale kutsus ning seadsin sammud tagasi, endal mõnus värin sees, sest koer oli ennem inimest juba mu säärte juures ja urises. Sealkandis käidakse koertega jalutamas küll, aga päris sealmaal ma pole küll ennem ühtegi kohanud.
Et sinna biotiikide juurde saada tuleb ennem mööda aiaäärset nn. võsatunnelit kasutada, mis pakub ka omaltpoolt huvitavaid liike aegajalt, nagu sealne olnu rebassidrik jne. Täna jäi mulle seal silma hiline võsaraat ja üksik metsvint koos rasvatihastega.

Hiline võsaraat
Edasi kulges tee prommenaadini, sealt holmile ja läbi vanalinna koju tagasi. Tagalaht on hetkel rohkesti täis parti ja luikesi, suurt staiamist ei teinud, seega kui ka oli miskit, siis jäin ilma. Aafrika rannapargis tegi häält üksik musttihane, keda õnnestus ka korra näha, pole siinpool linna kohanudki seda liiki ja ülejäänud liigid patseerisid lahe peal.

Musttihase iseloomulik kulklamuster
Päeva lõpetas ilus päikeseloojang
Kokku läbisin täna Haapsalus 9 km.

Tuesday 18 November 2014

Raul - Ilmatsalu

Sellise ilusa päikselise ilmaga polegi muud, kui ratas keldrist välja tuua ja Ilmatsalu poole liikuma hakata. Plaan on minna lihtsalt linde vaatama, ehk näeb ka mõnda hilisemat rändurit.

Linnas ei näe peale hakkide, vareste ja tuvide midagi põnevamat. Ilmatsallu jõudes aga silman kohe ilma binoklit tõstmata, et sinikaelte vahel toimetab suurem tegelane. Üksik noor suur-laukhani on rändelt maha jäänud ja toimetab partide seas. Lind on julge ja laseb end ka pildistada. Edasi liigun mööda tiikidevahelist teed torni suunas. Paljud tiigid on talveks tühjaks lastud ja seetõttu pole nendes ka elu märgata. Torni juures askeldab urvalindude parv. Linde läbi vaadates märkan kiirelt puu ladvast alla lendavat värvulist. Lind peatub kohe minu selja taga olevas pajupõõsas. Tegemist on hilise võsaraadiga. Näen lindu väga hästi binokliga, kuid kuna fotokas on kotis, siis pilti teha ei õnnestu. Natuke veel ja lind lendabki teiselepoole jõge. Näha on veel ka üksikut hallhaigrut ja kahte väikekosklat, teises sinikaelte parves tegutseb üksik piilpart.

Sõidan tiikidevahelisi teid pidi ja otsin veel põõsaid läbi, kuid peale siisikeste, ohakalindude, tihaste jt tavalisemate liikide ei märka ma kedagi põnevat.  Koju minnes teen veel korra väikse tiiru torni poole. Vaikselt sõites ja leevikesi jälgides näen teel seisvat valge-toonekurge. Lind tõenäoliselt sama, keda kohtasin ca nädal varem Käreveres. Ilmselt ilma jahenedes lind ikka liigub tasapisi lõuna suunas.



Tuesday 28 October 2014

Ukker & Raul - Tartu

Võtsime Ukuga ette pikemalt mõttes olnud plaani ja seadsime pühapäeva varahommikul suuna Kallastele - ajal, kui tudengid naasevad peolt ja muidu normaalsed inimesed kodus veel sügavat und magavad. Vurasime ratastel läbi pimeduse, sihiks Peipsil ootavad aulid, vaerad, kaurid jpt veel võtmata ökopunnid. Ise lootsin retkelt saada neli liiki, Uku oli leplikum, kuna tal on liigilisa pikem.

Algus oli meil paljulubav. Raadi pargist vastas koheselt meie peibutamisele kodukakk, keda olen mitmel korral tulutult Toomemäelt püüdnud tabada.  Esimesel suuremal metsamaastikul vastas karvasjala peibutusele hoopis händkakk. Nüüd sain järgmise puuduoleva punkti kirja.

Raudmees ees ja Rändur sabas, nii kulgeb ökobirderi tee. NB! Pane tähele, et sel sügisel on moes oranshid finnstickid!

Valgemaks minnes jõudsime juba rannikule, kust lisandusid merivart ja punakurk-kaur, kellest viimast aga ei oodanud. Teel kohtasime ka aasta lindu. Kallastele jõudes asusime randa läbi kammima ja järve torutama.  Uku sai juurde puuduoleva auli. Lisaks tavalisematele liikidele õnnestus rannalt tabada üksik sarviklõoke, keda ei osanud mõtteski oodata. Sisemaal kohtab seda liiki harva ja teadaolevalt oli see alles 3. vaatlus Tartumaale. Ka plüü oli külmi trotsida otsustanud.

Õhtul üritasime kakuretkele minna, kuid tuul oli liiga tugev ja loobusime. Öö veetsime mööda Kallaste rannal asuvas hostelis. Suht mõnus koht ja omanike poolt soe vastuvõtt. Hommikul vaatasime ranna taas üle ja asusime tagasiteele. Algav päev näitas väga head hallrästa rännet. Teel oldud ajal saime kirja üle 10 000 hallrästa, sekka ka mitmeid vainurästaid ja käbilinde. Hiljem teada saades oli rästaste ränne olnud kõikjal Eestis märkimisväärne. Tagasitee otsustasime sõita mööda rannikut. Kogu Peipsi rannik oli kaetud partide, sõtkaste, luikede jt veelindude kogumitega.

Tagasitee osutus üldse kõige karmimaks katsumuseks meie ökorallis. Saime proovile panna kohalike koerte närvikava (Peipsi rannal iga kaluri kohta 3 külakoera) ja selgus, et loodusele me vastu ei saa. Vastutuul oli kohati nii tugev, et liikusime alla 10 km tunnis. Aga tuulest me jagu lõpuks saime ja pimedas koju ka jõudsime. Rahule jäime mõlemad, sest lindu nägime kõvasti, nii liigiti, kui ka arvuliselt. Kokku sai läbitud selle retkega ca 160 km, liike nägime ca 70.

Sarviklõoke (Eremophila alpestris), Kallaste, 26.10.2014
 


Hannes M - Mustvaeras Pühajärvel

Üle mitme nädala pääsesin jälle välja - küll on olnud liiga külm, küll vihmane. Täna oli tuuline, ;) aga see eest soe - 11 kraadi näitas. "Nälg" on ka ikka päris suureks vahepeal läinud. Põrutasin alla Pühajärvele, kus sellisel aastaajal on kõige rohkem vaatamist. Kaurid, vaerad, aulid, kosklad - kui, siis just siin, armastavad nad oma rändepeatust teha.  Järvekaur on mul see aasta veel siiamaani nägemata ja olin kindel, et on lihtsalt kohale sõitmise vaev, et liik kirja saada. Iga jumala aasta olen teda sel ajal siin näinud - eelmine aasta lausa kaheksat lindu korraga. Aga täna kahjuks ühtegi kõrgete lainete vahel silma ei hakanud. Võimalik, et see keset järve paadiga tiirutanud hull kalamees oli nad kuhugi kaugemasse nurka peletanud. Raudselt nad siin kuskil praegu on... Toru ette kedagi ikka jäi ka: 5 tuttpütti, 2 kühmnokka, paarkümmend sinikaela, tundus et üks noor kormoran ja... emas-sulestikus mustvaeras! Minu andmetel on see esimene mustvaera vaatlus Pühajärvel. Korra olen isast mustvaerast juulikuus ka Kaarna järvel näinud, niiet, Otepää looduspargis see päris esmavaatlus ei ole.
Ehk jõuan enne lume tulekut mõne korra veel siia. Mustvaerale vaatamata jäi ühtteist ikkagi kripeldama...

 

Wednesday 15 October 2014

Margus E: Tuksi 14. oktoobril



Aeg-ajalt mu südametunnistus on kripeldanud kuna pole saanud mahti oma ökoreisidest blogisse midagi krjutada. Aga kookide küpsetamine lihtsalt võtab õhtuti võhma välja, ja nende söömine pealekauba. Täna oli aga kaks ajendit ikkagi sulepea tindi sisse kasta. Esiteks Kaarli poolt linnuhuviliste listis esitatud kaudne (ja põhjendatud) kriitika teatud ökotajate kirjutusoskamatusest – seal küll mind nimepidi ei mainitud, aga ju ma lihtsalt ununesid patuste nimekirjast. Teiseks sain täna kirja üsna ootamatu ökopunkti nr. 2xx.

Ennem tänase ökopunktini jõudmist peaksin tagasi kevadesse naasema. Ma polnud varem neist Eesti ökorallidest kuulnudki (!), aga, kas Ukult või Tarvolt sain kevadel infi ja mõtlesin siis ka Exceli tabelit nummerdama hakata. Millalgi maikuu lõpus tõin oma jalgratta Tuksi külla. Tuksist pidi saama meie tugikoht Põõsaspea sügisrände loendustes ja ratas oli mul juba kevadel Eestis kaasas. Tegin ka paar vänderdamist kohe mais. Praeguseks ainus liik, mis ainult kevadele tugineb on teder.

Juuli alguses hakkasid Põõsaspeal loendused pihta (www.eoy.ee/poosaspea). Olin eesmärgiks võtnud umbes iga kolmas päev rattaga sõita, aga on kukkunud välja nii, et nüüd on pigem ainult kolmteist (vihmast) päeva, kui rattaga pole sõitnud. Lisaks mõned pausid on olnud seotud puhkusereisidega.
Enamikud ratta sõidud on tehtud Tuksi ja Põõsaspea tipu vahel (täpselt 7 km ühte suunda). Mõned korrad ka Haversisse ja Dirhami poe kanti. Lisaks sai üks pikem reis tehtud juulis Pürksi kanti – see reis tõigi mitmeid liike, mida muidu pole kohanud (koduvarblane, künnivares, kukkurtihane, kõrvuk-räts). Oma pettumuseks sellel pikal reisil jäid saamata kodukakk, rooruik ja hüüp. Samal reisil muideks nägin seda sama soorätsu, mis Estonian Openil kahel meeskonnal oli (otseloomulikult Team Spithamn seda ei saanud. Küll aga avastasime, et liiklusmärk, millel räts regulaarselt istus, oli sõelapõhjaks tulistatud - milliseid järeldusi selle põhjal võiks teha?). Nojah, soorätsu on tulnud vastu nii ehk naa mitu korda ja tegu on tähtsusetu kõrvalehüppega.

Tänase uue liigi juurde siis. Tuksis peakorteri õues on siiani kolm liiki olnud, mida mujalt pole saanud: värbkakk, karvasjalg-kakk ja händkakk. Kõiki neid on kambaga siin korduvalt kohatud, värbkakk kiuksub pea igal hommikul ja õhtul. Liik number 200, laanerähn sai ka algselt kirja hoovis korvpalli mängides, aga hiljem ka mujalt. Nagu välk selgest taevast tuli peakorteri hoovist täna õhtul veel uus liik. Kurioossed sündmused said alguse siis, kui kavatsesin vetsu minna. Aga Juho oli parasjagu selle reserveerinud. Eks ma siis läksin pimedasse hoovi põõsa taha ja kastsin mustika kasvukohatüübi metsa – kanarbik on väetamise tagajärjel siit juba ammu välja surnud. Kardan, et jänesekapsas tuleb juba varsti peale. On piinlik nentida, et just siis kui see püha toiming mul käimas oli, kuulsin väga kaugelt mingit häält. Ja kuna toiming ikka veel kestis, oli võimalik kõiksugu kakkude hääli meelde tuletada, aga lamp ei tahtnud kuidagi süttida. Alles siis kui akt läbi oli, hääl oli tulnud piisavalt lähedale ja karjatasin: hüüp! Kutsusin Aki välja rändava hüübi möödalendu pealt (pigem alt) kuulama. Juhole karjatasin ka läbi lahtise WC-akna, et hüüp läheb – kuulis ilusti ära, sest lind lendas praktiliselt üle tuulevaikse hoovi. Hiljem kui biojäätmete ämbrit õue viisin, kuulsin veel teist isendit. Hüübi olin lugenud pärast Sutlepa reisi juulis nende hulka, mida ma enam ei uskunud saavat. 
                                                                       Sarviklõoke Haversis

Hüüp oli ökoliigiks number 227. Pärast septembrit on juurde tulnud mh. karvasjalg-viu, sarviklõoke, väikeluik ja hallpea-rähn. Liik, mida ma usun veel saavat on hangelind. Potentsiaalseid on muidugi palju teisigi: kanada lagle, kodukakk, valgeselg-kirjurähn, metsis (viimast on vist kõik teised näinud ümbruskonnas) jne. Kui jalgratas palju ei streigi ja tervist on, siis väntan veel 5. novembrini. Kui juuli alguses oli hommikuti mentaalne võitlemine, et end ratta otsa sundida, siis nüüd nagu ei oska teistmoodi neeme tippu minnagi. Ainus liik, mida pole sellepärast saanud, et sõitsin autoga neeme tippu on lammitilder.

Tuesday 14 October 2014

Septembri kokkuvõte

Nagu loota oli, käis ka septembris tublimate ökotajate vahel tihe rebimine. Selle tulemusena on ökotajad kokku näinud juba 255 liiki linde. Septembri lõpu seisuga tõusis liidriks Margus, kes on oma skoori Põõsaspeal kasvatanud juba 220 liigile. Sellega on uus Eesti ökorekord sündinud, vaatame põnevusega kui suureks rekord aasta lõpuks paisutatakse. Teisel kohal on Indrek 213 liigiga – juurde leidis ta järvekauri, tundrakiuru ja rabapistriku. Kolmandal Alpo 210 liigiga, lisandusid hallpõsk-pütt ja mustlagle. Kas neil on veel võimalus Margust püüda? Eks see selgub oktoobris kui veel rändlinde liigub. „Rändaja“ Uku tegi Estbirdingu sügispäevade ajal järjekordse mitme päevase retke Mehikoormasse ja on püstitamas väga võimast sisemaa rekordit, tema skoor hetkel 206 liiki. Huvitavamad leiud olid hüüp, mudanepp, sinirind ja keltsalind.


Ässad

Raul – stepi-loorkull
Margus – vööt- ja kuldlehelind, randkiur, vaenukägu, karvasjalg-kakk, laisaba-änn, puna-veetallaja, merirüdi ja ida-mustvaeras.

TOP 5 (septembri seisuga)


  1. Margus E 220
  2. Indrek T 213
  3. Alpo K 210
  4. Uku P 206
  5. Tarvo V 192

Monday 22 September 2014

Ukker et al - Tartu

Sel sügisel oli Estbirdingu retk planeeritud Mehikoormasse - minu local patchile. Seega oli meil Raudmehega siht silme ees, kuhu sel nädalavahetusel ökotama minna. Ise pääsesin varem liikvele ja startisin neljapäeva öösel, et juba reede hommikul linnumöllust osa saada. Öine sõit Mehikoormasse oli mõnus. Pimedas on küll ohtlikum liigelda, kuid samas on ka liiklust vähem. Lääniste lähistel saan ka ühe händkaku huikamisele vastama. Lind liikus päris pikalt mu ümber närviliselt ringi. Suurem üllatus oli aga Järvselja metsades huilgav hunt - ökohunt ka ökokarule lisaks kirjas. Pärast keskööd jõuan Mehikoormasse ja taaskord tänud hr. Kinksile öömaja eest.

Reede (19.9) hommikul on värvuliste massränne Venemaa poolel täies hoos ja laisalt lugedes saan ligi 100 000 isendit kirja. Lisaks on külas tegutsemas 2 plüüd, väikerüdi ja soorüdid. Rändel näen mitmed rähnid sh. järve ületava valgeselg-kirjurähni. Viuparte läheb hommikul mitu suurt parve.  Majaka juures ülelendav tundrakiur on Mehikoorma rändevaatluspunktile uus liik. Õhtupoolikul käin Meeksi põldudel kolamas ja leian sealt mitu tundrakiuru paikselt sebimas. Tartust saabuv Raul saab liferi 5 minutiga vormistatud ja läheme koos õhtust rännet ootama. Veelindude liikumist ei tule, aga niisama murul vedeledes õlu libistada on ka tore. Linde on igat sorti sebimas - merikotkas ja kalakotkas taplevad ning kajakaid saalib siia-sinna. Estbirderite seltskond vajub vaikselt kohale, sh. ka Ihaste ökobirderid Urmas ja Monika. Seega ökotajaid on kohal neli. Margus paneb mõned võrgud ka üles.
Plüü (Pluvialis squatarola) on Tartumaal vähearvukas läbirändaja

Laupäeval oleme varakult üleval. Ise käin hämaras võrguringil ja kohe majaka kõrval pistab rooruik ruigama. Rändeliikumine on kena. Pasknääre saame kirja 811, värvulisi 101 000, suitsupääsukesi 917. Väina kohal värvulisi rappivad 3 liiki pistrikke tekitavad elevust. Röövlinde on siiski suhteliselt tagasihoidlikult (raudkull 22, hiireviu 19). Paljudele inimestele on Meeksi põldudel endiselt poseerivad tundrakiurud sihtmärgiks. Harva, kui Tartumaal neid nii mitmeid kohtab. Margus hoiab võrke kontrolli all, kuid püütud lindude arv on suht tagasihoidlik. Rõngastustrenni jaoks on algajate jaoks materjali piisavalt.

Vähemalt linnumaailmas kehtib teadmine - idast tuleb meile tihti head!

Peipsi latikat said maitsta nii kohalik kalakotkas (Pandion haliaetus)  kui Estbirdingu sügisretkel osalejad

Koosolekul saab kuulda Mihkli ettekannet lindude rändehäältest, Ukkeri ja Jände segadusttekitavat materjali kajakatest, Thea ja Peetri Gruusia seiklustest ja programmis on ka kohustuslik määramisvõistlus. Tänud kõigile, kes teadmisi jagasid ja Marile ürituse korraldamise eest!

Võtame päikest!

Pühapäeval (21.9) on estbirderite read hõredamaks jäänud, kuid kohalolijad saavad vaadata poseerivat keltsalindu (vahel lausa 1 m pealt!). Värvulisi on mõõdukas kagutuules endiselt üle 100 000 liikvel ja ka rähne nende seas mitmeid, Huvitav, kas nende sisse ka mõni laanerähn satub - oleks siin kõva rari. Margus nopib võrgust hilise tiigi-roolinnu. Koosoleku rahvas liigub lõunaks oma teed, mina jään veel päevaks Mehikoormasse. Koduteel olevad Jände ja Juha leiavad Võnnu põldudel tegutseva stepi-loorkulli ja koju väntav Raul suudab perfektse ajastusega just samal hetkel sinna jõuda. Raudmees saab taas liferi ja boonusena ajab seltskond põllult üles Tartumaa hiliseima rohunepi. Lisaks teeb Raul uue Mehikoorma-Tartu marsruudi läbimise kiirusrekordi - 3 tundi. Raudmees on oma nime vääriline.

Keltsalindu (Calcarius lapponicus) näeb sisemaal harva

Ise teen Mehikoormas õhtuse põõsaste kammimise ja üllatusena saan ka ökoliigi juurde. Näen hundinuiastikus miskit suuremat elukat liikumas ja arvan, et ehk kährik seal sahistamas. Jooksen ruttu tegelasele lähemale ja näen enda eest roogu põgenevat hüüpi. Seda liiki poleks küll enam lootnud ja nüüd lind lausa 3 meetri peal. Öörände kuulamist sai mitmel õhtul tulutult proovitud, nüüd siis Sender halastas. Meeksi põldudel on tundrakiurud endiselt sebimas ja saan neid vähemalt 6 kirja. Neid on siin kindlasti palju rohkem, aga põllul sikksakke trampima ei hakka.

Tundrakiur (Anthus cervinus)

Esmaspäeva hommikul võtab mind majaka juures vastu kõva idatuul. Valgustingimused on kehvad ja värelus ka häirib. Värvulisi liigub küll, kuid sellised ilmastikutingimused väga ei eruta ja otsustan Tartusse liikuda, kuigi teisipäeval võiks rändes pöördepunkt olla. Loodetud arktilisi veelinde ja röövleid sellel retkel väga ei näinudki. Vaatan veel Meeksi tundrakiurud üle ja Aravus on kaelus-turteltuvid ka omal territooriumil. Lisaks on lähistele kogunenud üle 300 kaelustuvi. Tagasitee osutub huvitavaks, kui nii võib öelda. 40 km enne Tartut saan paduvihma kaela ja ülejäänud tee tuleb läbimärjana läbida. Miski haigus tahab ka kallale tulla ja saab näha kas sain miski külmetushaiguse külge. Võnnus loorkulli üritamine on lootusetu. Isegi kui ta veel paigal on, siis on ta hetkel läbimärjana kuskil põllul kössitamas.

Kaelus-turteltuvi (Streptopelia decaocto)

Kilomeetreid tuli selle retkega 146 juurde ja kokku olen läbinud 2187 km.






Friday 12 September 2014

Ukker - Tartu

Rändamistel on üks teetähis läbitud - täna tuli 2000 kiltsa täis. Linnuosakond on olnud keskpärane, kuid spordikomitee võib rahul olla. Olen seni püsinud valitud rajal - a) Tartumaalt välja ei lähe b) bongamisi väldin nagu tuld. Kuigi punakael-lagle ja punajalg-pistrik olid mõlemad pikemalt kohal jõlkunud linnud, nägin nad spontaanselt retkel olles, mitte eesmärgipäraselt bongates. Seega enda jaoks neid bongamistena ei arvesta. Leeterüdi õnneks näole ei andnud ja spondede nimekirja ei rikkunud.
Rändeteed

Lisaks oma lemmikaladele, Ilmatsalule ja Aardlale, proovin katsetada erinevaid piirkondi, kus teised ei käi. Mingit uut linnuparadiisi leidnud pole, aga Tartumaa linnuteadmistesse ehk miskit lisa on tiksunud. Nüüd on hea igasugu lahkuvaid rändlinde kirja saada. Viimase nädala jooksul olen kohanud hilist jõgi-ritsiklindu, roo-ritsiklindu, väänkaela ja soo-roolindu.

Trandulett

Liigilisa tuleb väga visalt. Viimased retked on kõik puha nulliringid olnud. Ega sisemaal nende raridega on ka häda käes, rannas jõlkudes oleks kaardipakk paksem. Peipsi ääres oleks ka rohkem liigirikkust, aga tööde kõrvalt 150 kildist ringi ei tee. Vajab pikemat planeerimist. Eriti suur tagasilöök on kahlajate osas, kuna sel aastal Tartu ümbruses on kahlajakohad olematud. Aardla on kinni kasvanud, Aardlapalu karjääris suur häirimine ja Ilmatsalus vesi kõrge.

Ehk saab sügisel veel rahva korra liikvele...

Monday 8 September 2014

Augusti kokkuvõte



Augustis käis endiselt tabeli eesotsas olevate ökotajate vahel väga tihe rebimine. Kõige edukamalt sai uusi liike juurde Indrek, kes on oma skoori kasvatanud 210 liigini. Tema uuteks leidudeks olid tuuletallaja, jäälind, punajalg-pistrik, vööt-põõsalind, lapi tsiitsitaja, väike-konnakotkas, kalakotkas, laanerähn, mänsak ja kõvernokk-rüdi. Jõudsalt kasvatas skoori ka Alpo, kelle tulemus on 208 liiki. Tema sai juurde söödikänni, punajalg-pistriku, lammitildri, väikerüdi, kivirullija ja väikepütti. Ässade eest augustis hoolitses aga Margus, ka temal on nüüd 200 liigi piir ületatud. Uuteks liikideks ökoaastale lisandusid koldjalg-hõbekajakas, pikksaba-änn, väikepistrik ja kuninghahk, kõik Põõsaspealt.

Sisemaal väärib märkimist Uku väga aktiivne ringi liikumine. Ta ei jää oma 195 liigiga rannikumeestest sugugi palju maha. Augusti lõpu poole tegid nad Raudmehega ka mitmepäevase rattamatka Peipsi äärde, kust said päris kena liigilisa. Raudmehel on juba tiitel olemas, aga Ukule tuleb selle retke eest tiitel „Rändaja“. Ta võib edaspidi oma postituste pealkirja alustada tiitliga „Rändaja“ Uku ning teised osalejad peavad tema poole pöördudes üles näitama suurt lugupidamist ning samuti kasutama tema tiitlit!

Ka augustis lisandus meie seltskonda üks ökotaja. Renno teeb oma vaatlusi Läänemaal Sutlepas ning augusti lõpuks on tal koos 107 liiki. Soovime talle liikide kogumiseks head ökosügist.

TOP 5:

Indrek T – 210
Alpo K – 208
Margus E – 201
Uku P – 195
Tarvo V - 190

Saturday 6 September 2014

Tarvo - punajalg-pistrikuid otsimas

Augustis oli mul ökoretkedeks väga vähe võimalusi. Nii jäigi lõikuskuu ainsaks lisandunud liigiks värbrüdi. Nüüd kätte jõudmas sügise parim linnuaeg ja seda ei saa muidugi ka ökovaatluse mõttes maha magada. Tänasel üsna suvisevõitu päeval saabki septembri esimene rattaretk ette võetud.
Toimuvat linnuelu vaadates, tõotab tulla põnev linnusügis. Lisaks erakordsele punajalg-pistriku invasioonile on mitmeid märke ka teiste liikide liikumisest. Kõikjal sädistavad tihaste salgad ning vähemalt põhja-ja sabatihasel on ilmselt tulemas keskmisest korralikum invasiooniliikumine. Ka mänsakuid on metsades päris hästi. Eelmisel sügishooajal asetleidnud suur-kirjurähnide uputuse kontrastiks on see liik praegu metsades äärmiselt vähearvukas.
Tänase rattasõidu marsruut kulgeb suuresti kultuurmaastikus ja üsna päevasel ajal ettevõetud rattaringi peamine eesmärk on täita lünki röövlindude osas. Sihtliigiks on mõistagi punajalg-pistrik, kelle peab nüüd kirja saama, sest selle liigi invasioon on peagi lõppemas. 
Sõidan algatuseks Haapsalust Linnamäe suunas. Kõrvalepõige saab tehtud ka Saunja lahele. Suure linnurohkusega laht ei hiilga. Sellel on oma osa kindlasti ka lahel olevatel kalameestel. Siiski saab üks tiivuline kalur - kalakotkas siit kirja. Vanalindude põhiränne on kalakotkastel juba mõnda aega täies hoos ja ka see on adultses sulestikus isend. 
Linnamäe ümbruse põllud on igavad, sama kehtib ka Linnamäe-Nigula lõigu kohta. Lubavaid traate on palju, kuid peale raudkullide ja hiireviude siin röövlinde istumas-tiirutamas näha pole. Edasi võtan suuna Kirimäe-Võnnu-Parila põllusüsteemi läbiskännimiseks. Siin on regulaarselt punajalg-pistrikuid näha olnud ja ühe isendi leidsin siit vaid 2 päeva eest. Elektriliinid on pistrikest paraku tühjad - terve ala peale õnnestub vaid ühte tuuletallajat näha. Parila lähistel saab lõpuks ökolisti lisada päeva teise uuenduse - saagijahil õnnestub kohata ühte vana isast välja-loorkulli. 
Lõpetuseks põikan ka läbi Mägari-Ahli põllulappidelt. Lubavaid kohti ja istumistraate on siingi jalaga segada, kuid vespar end täna ei ilmuta. See on loomulikult korralik pettumus. Kokku täna sadulas läbitud 53,5 km ning vaatlustunde täpselt 5. Skoor nüüd 190ni venitatud. Hommikul uuele ringile. 

Kalakotkaid näeb läbirände ajal Silma looduskaitsealal sageli.

Kirimäe vaateplatvormi külastamine oli täna ka 700 seiklussportlase võistlusprogrammis.


Monday 1 September 2014

Hannes M - Kukemäe järve värsked uudised

Tänane retk viis mind Kukemäe järve äärde. Väike, soostunud kallastega järv, kuhu olin plaaninud juba ammu minna, aga polnud millegipärast siiani jõudnud. Kuna see asub pisut kõrvalisemas kohas, siis saavad linnud seal ennast veidi stressivabamalt tunda. Ja ehk on seetõttu ka mõni haruldasem liik ennast seal sisse seadnud - mõni hõbehaigur või...? Ei olnud. Aga uue ökoliigi sain küll kirja - üks punapea-vart mehkeldas kolme tuttvardiga. Lisaks neile ujusid veel ringi 5 sõtkast, natuke sinikaelu ja kühmnokk-luige pere. Viis poega olid suutnud üles kasvatada. Tagasiteel sattusin Neitsijärveäärsest sanglepikust läbi sõites tihaste segasalga sisse, kus jäid silma ja kõrva ka sabatihased. Teine uus ökoliik täna. Ka Neitsijärv täitub tasapisi uute veelindudega. Juba kolm lauku ja piilparti, viuparte ja sinikaelu on kõvasti juurde tulnud, mõned tuttvardid ning sõtkad. Kokkuvõttes: viimaste nädalate produktiivseim retk.

Sunday 24 August 2014

Ukker & Raul - Tartu

Seekordne ökoretk viib mind ja Rauli reede õhtul Mehikoorma suunas. Öine sõit ei too ühtegi kakku ja see on pettumus. Saabume ööbimiskohta keskööl. Hommikul oleme kell 6 majaka juures platsis. Ränne on suhteliselt olematu, kuid paikseid linde on palju. Pääsukesi, hänilasi ja haigruid sebib siia-sinna. Kahlajatest on mainitavad 7 vihitajat ja 3 rändavat tumetildrit. Pnevo neeme kohal on natuke värvulisi liikumas näha. Arvestades, et üle pea läheb natuke hänilasi ja metskiure, siis ilmselt need ongi liikvel. Ongi ju metskiuru ja hänilase rände tippaeg. Palju põnevam on järve peal toimuv mustviireste massiline kogunemine. Linnud toituvad paari kilomeetrisel lõigul ja mitmekordsel lugemisel saame neid kokku minimaalselt 780. Neist vähemalt 95 % on noorlinnud. Tegemist on ilmselt suurima mustviireste sügisnumbriga, mida Eestis iial kokku loetud. Huvitav, et mujal Peipsile vaadates näeme vaid üksikuid isendeid. Ilmselt on siin mingi oluliselt parem toitumisala kui mujal. Proovin vähemalt vanalindude seast valgetiiba leida, aga üsna tüütu on kaugemaid isendeid läbi kammida. Majaka juures liigub ka paar põhjatihase salka, mis viitab, et sellel liigil võib tulla suuremat sorti sügisränne.

Raudmees - mees, kes teadis ussisõnu

Päeval otsustame tiiru põhja poole Meerapallu teha. Taas 40+ km lisaring aga näib, et tasus ära. Esmalt vaatame järvele Laaksaare sadamast ja näeme siin räusa. Piirissaare lähistel on linde kogunenud ja seal on näha nii parte, kajakaid kui haigruid. Enne kui Meerapalu randa jõuame, näeme tee kohal lendava punajalg-pistriku. Lind liigub siin laialt ringi ja hiljem kohtame ilmselt sama isendit ka rannas. Meerapalu teel on üldse palju röövlinde näha (vähemalt 8 liiki). Meerapalu rand on kajakaid täis ja nende seas on ka kaks rõngastatud räuska. Noorlinnul on vasakus jalas punane rõngas, kuid seda lugeda me ei suuda. Linnud on arad ning võimalik koldjalg-hõbekajakas pildile ka jääda ei taha. Kahlajaid on rannas vaid mõned üksikud sh soorüdi ja 6 liivatülli. Tagasiteel saame ka kerge vihma kaela, kuid oleme seni üsna hea ilma tellinud.

Punajalg-pistrikel (Falco vespetrinus) on suurinvasioon käimas/Raul Vilk

Õhtune vaatlus Mehikoormas midagi eksootilist ei too. Paar jääkosklat tegutseb Vene poolel. Ega neid suvekuudel Tartumaal väga ei näe. Lesime niisama kena õhtuvalgust nautides murul ja vahime viireste lõputut sagimist. Õhtul on Mehikoorma küla kohal suur pääsukeste kogum - hindan ööbimisparves vähemalt 1700 isendit. Magame pärast rasket päeva nagu beebid.

Järvel viirastuvad viired

Järgmine hommik on Mehikoormas vaikne. Mustviireste mass on ikka kohal ja kajakate seas on üks 2a tõmmukajakas. 
Tõmmukajaka (Larus fuscus) alamliikide määramine on nagu loterii

Aravu kaelus-turtli näeme sõidu pealt ära ja turteltuvisid (9) näeme vähemalt kolmes kohas. Võnnu mäe otsas passides näeme 20 minutiga 6 liiki röövlinde sh. 4 konnakotkast ja 7 hiireviud. Lisaks näeme tagasiteel väänkaela, kägu, kanakulli, 110 rüüta ja 9 tetre. Raul saab liigilisa 9 ja mina 4 ühikut. 

Nüüd pärast 180 km läbimist oleme kodus Arthrostoppi neelamas ja ravivanne võtmas. Siinkohal tuleb Rihot meile osutatud hotelliteenuse eest tänada!



Tuesday 19 August 2014

Kaia, Stroomi rüdid

Tallinnas on kõige paremad rüdide ja teiste kahlajate vaatluskohad Stroomi rand ja Paljassaare. Vaatlemiseks tuleb valida võimalikult halva ilmaga päev, sest siis on rahvast rannas vähe ja lindudel paha rännata. Kõrgem merevee tase on ka plussiks, sest siis on rüdid sunnitud paterdama kitsal liivaribal, mis Stroomi randa alles jäänud. Tänane hoovihmade ja tugeva tuulega ilm eriti rattaga välja ei kutsunud, kuid ajasin ennast ikka välja. Stroomi rannas istusin randa viiva tee peale maha, et kõva tuule käes vähegi paigal püsida. Esimesena hakkasid silma liivatüllid, seejärel plütt, mudatildrid ja soorüdid. Järgmiseks ilmusid kuskilt kõvernokk-, väike- ja värbrüdi. Idülli katkestas mütakas ja jalgrattakella kõll – tuul lükkas selja taga ratta ümber. Mere kohalt lendas ka kaks tiiru mööda, keda oli kange tahtmine tutt-tiirudeks määrata. Ehk satuvad järgmine kord lähemale. Täpselt nädal tagasi sai tehtud ökoretk Paljassaarde, kus soorüdide pundis hakkas silma kivirullija, kes nimele omaselt kive osavalt ümber keeras. Liike on nüüd kokku 158 ja jalgrattaga sõidetud 1060 km.