Wednesday 29 January 2014

Kaarel - Polaarmatkad

Suurte külmade saabumisega kadus rattaga sõitmise isu ära. Enamus tavalisemaid linnalinde on punktiks vormistatud, seega uute liikide nägemiseks on juba hoolikamalt vaja läbi mõelda, kuhu sammud seada. Kesktalvise veelinnuloenduse puhul otsustasin ühe pikema ökoretke ette võtta. Selliste külmadega on ainuke jäävaba koht Tartus veepuhastusjaam. Seal on niisama ringi kooserdamine keelatud, kuid Tartu linnuvaatlejatel on luba aeg-ajalt sealt sulelised kokku lugeda. Seadsingi läbi linna sammud sinnapoole. Leidsin paar head söötmismaja, kus igat sorti värvulisi, aga ühtegi uut põnevat liiki ei hakanud silma. Esimese uue ökopunkti saingi alles puhastusjaama territooriumilt - valgeselg-kirjurähn üritas kõvaks külmunud pajuvõsast midagi söödavat välja toksida. Teiseks leiuks oli linnuvaatleja Liis, kellel mõtted linnuretke sihtkoha suhtes sama rada pidi olid käinud. Lisa silmapaar on alati abiks ning suurte ootustega liikusime jõe suunas. Jõgi oli puhastusjaamast tuleva sooja vee kaasabil osaliselt jäävaba ning kõik veelinnud olid ilusti siia kokku tulnud. Loendasime 500 sinikael-parti, kelle hulgast leidsime ka kolm sõtkast ja ühe jääkoskla. Veelindude vahtimise käigus lendas meile päris nina ette põõsasse ka üks väike-kirjurähn. Sellega oli mul kolm uut liiki ökoaastale lisandunud, jäi ainult üle pikad kilomeetrid koju tagasi marssida. Kokku tuli kilomeetreid 15,5.


Eile otsustasin metsa minna. Lähim korralik metsatukk on Tartust väljas, Tähtvere vallas. Sinna saamine läks suhteliselt lustiliselt, tagasi tulles tahtis aga külm ja vinge tuul põsesarnad ära näpistada. Õnneks sain enne jäädavaid kahjustusi lagedalt väljalt majade vahele ära põgeneda. Metsas oli talvele kohaselt suhteliselt vaikne. Puude latvades tegutsesid pöialpoisid ja tutt-tihased, aeg-ajalt kohtas kopsivat suur-kirjurähni. Leidsin ka päris huvitava rabametsa, mida läbisid tiheda võsaga ääristatud kraavid. Paraku mööda kraaviäärt trampimine ühtegi kanalist üles ei ehmatanud. Ainsaks uueks liigiks polaarmatkalt saingi tutt-tihase. Isiklikult ootan juba külma järgi andmist. Mõne miinuskraadiga oleks palju mõnusam ringi hulkuda ja võib-olla ka rattaga kaugemale sõita proovida.

Liisi jäädvustatud väike-kirjurähn

Tuesday 28 January 2014

Tarvo - viimase nädala ökoretkedest Haapsalus

Jaanuarikuu teine pool on töiseks kujunenud ja nii olen pikematele ökoretkedele ka suhteliselt vähe jõudnud. Erandiks oli möödunud laupäev kui taas 10 km võrra jalgsikilomeetreid juurde tuli. Peamiseks eesmärgiks oli külastada linna lõunaservas olevaid rabaserva metsasid. Loodetud kanalisi ma sealt küll kirja ei saanud, aga aasta esimesed musträhnid leidsin siiski üles. 
Mõned liigid olen kirja saanud ka suisa kodu juurest. Nädalavahetusel rõõmustas mind kõrvalmaja hoovis tegutsenud isane kuuse-käbilind. Täna märkasin kodukontori aknast aasta kolmandat röövlinnuliiki, kui üks vana kanakull Tagalahe poolt linna poole suundus. 
Viimase nädala põnevaimaks linnuvaatluseks Haapsalu piirkonnas on olnud kahtlemata Aivari leitud talvitav väikepütt. Ka ise õnnestus eile see lind edukalt ära bongata. Et mitte haruldast talvitajat ja teisi veelinde häirida, siis linnule fotokaga lähenema ei hakanud. Praeguse külmaga peab lindude energiakulu säästma ja nende lendupeletamist igati vältima. 
Jaanuarikuu on õige pea läbi ja kuna ühtegi arvestavat ökoretke ma enam ei planeeri, siis ka aeg teha aasta esimese kuu kokkuvõte tegemiseks. Aktiivselt olen ökovaatlusele kulutanud jaanuaris 21 vaatlustundi. Kuna Haapsalu linnas ja selle vahetus lähiümbruses on olnud piisavalt palju avastamist, siis seni on kõik läbitud meetrid tulnud jalgsiretkedelt ning kokku on maha matkatud nüüdseks 54 kilomeetrit. Jaanuarikuu on toonud minu ökolisti täpselt 55 liiki - ehk siis keskmiselt üks liik ühe retkekilomeetri kohta. Liike sai oodatust mõnevõrra enam tänu erakordselt soojale kuu algusele, mistõttu püsisid siselahed jäävabana ning nimekirja sai õige mitu veelindu. Kuu teine pool on kujunenud seevastu külmaks ning see on jällegi soodustanud lindude suuremat koondumist linna ümbrusesse.
Veebruaris on uute liikide leidmine linnast kindlasti juba oluliselt raskem, mistõttu tuleb vaikselt hakata mõtlema ka märksa pikematele retkedele. Eeskätt tahaks veebruaris keskenduda meie talikülaliste otsimisele, kellega kevade poole enam lootust kohtuda pole. 

Monday 27 January 2014

Kaia, Tallinn (Mustamäe-Nõmme-Haabersti)

Huvi ümbritseva vastu, olgu need taimed, loomad või linnud, on mul alati olnud. Oma osa on selles tõenäoliselt kohal, kus ma üles kasvasin. Aiast Kasari jõe luhani oli läbi metsa umbes 300 meetrit ning igat sorti sõralisi, käpalisi ja tiivulisi tegutses maja ümber arvukalt. Tõsisemalt sai linnuvaatlusega tegelema hakatud paar aastat tagasi. Arvestades eelmisel aastal Tallinnas ja linna lähiümbruses jalgrattaga läbitud vahemaid, tundus mõttekas hakata siin kandis ökoliikide üle arvet pidama.
Oma Mustamäe pesast olen kirja saanud 12 liiki, sealhulgas kanakulli ja raudkulli, ülejäänud olid tavalised linnaliigid. Kolm liiki on lisandunud tööle jalutades. Tallinnas on kanakulli nägemise võimalus suhteliselt suur, kui vaid osata tähelepanu pöörata vareste ja kajakate lärmamisele. Kui ka tuvid on lennus, on tõenäoliselt kanakull liikumas. Siiani olen käinud Nõmmel Glehni rahulas ja Mustamäel Männi pargis, kust lisandusid suur-kirjurähn, puukoristaja, urvalind, sinikaelpart ja künnivares; Nõmme ja Haabersti piiriks oleva kergliiklustee äärsest metsatukast sain juurde väike-kirjurähni, porri ja pöialpoisi. Mulle üllatuseks olid jälgede jälgi liikunud seal ka metskitsed ja halljänes. Paari päeva eest võtsin ette natuke pikema jalutuskäigu Rocca al Maresse ning juurde tuli neli tüüpilist rannikuliiki – kühmnokk-luik, sõtkas, jääkoskel ja naerukajakas. Kuu alguses Mustjõe pool olnud hallõgijat näha ei olnud. Jää peal kössitavate sinikael-partide ja vareste vahel askeldas koheva sabaga rebane. Külmaga ei kannatanud pikalt paigal olla ja liikusin tagasi pessa. Viimane retk sai tehtud Kadaka panga kandis. Metsa vahel korraks ümbrust jälgima jäädes lendas minust umbes 3 meetri kaugusele oksale siisike ja kukkus oksa pealt lund sisse vohmima. Natuke eemalt sain ka lõpuks pasknääri kirja. Tüüpilistes kohtades miskipärast sel talvel neid mulle ette jäänud ei olnud veel. Lageda peal vehkis ka kanakull mööda, aga see liik oli mul juba kirjas. Kokku on liike nüüd kirjas 30, kõnnitud on u 25 km ja mittetubaseid vaatlustunde on kogunenud kaheksa.

Sunday 26 January 2014

Lauri - Mööda Emajõge

Hommikune mõte oli kasutada ära külma ilma ja Emajõe jääd, et teha jalutuskäik mööda jõge allavooli kuni Porijõeni. Pikka liiginimekirja ei oodanud, pigem oli soov mõni tegelane pildile saada. Läbi Karlova jalutades jäid aedades silma nii leevikesed, rohevindid kui hallrästad. Kostus siidisaba viristamist. Viimase nädala külmadega on neid linde Karlovas palju enam näha.

Jõeäärne oli vaikne. Paar rasva- ja sinitihast. Esimene põhjus aparaadi järgi haarata oli kilomeeter peale Sõpruse silda, kus vasakul kaldal tegutses isane valgeselg-kirjurähn. Paraku oli lind sügaval võsas ja kui koos koeraga talle suure raginaga lähenesime pidas ta paremaks eemale minna. Seega jalutuskäik jätkus.

Tund möödus nii, et peale paari ülelendava urvalinnu ei olnud põhjust binoklit kasutada. Minu jaoks üsna ootamatult oli alates Tartu veepuhastusjaama sissevoolust allavoolu jõgi pea poole kilomeetri pikkuselt osaliselt lahti. Sealt ka päeva pildid - vastu päikest ja läbi aurava jõe pildistatud jääkosklast. Lisapunkt siis ökolisti. Tagasiteel sai jalutatud mööda veepuhastusjaama kraavikallast, kust koer ja ülelendav kanakull hääs koostöös ilmselt suure osa kohalolnud partidest korraks lendu ajasid. Kanakullist siis teine tänane ökopunkt. Kojujõudes näitas nutitelefon kahtteist läbitud kilomeetrit ja nelja vaatlustundi.


Jääkoskel Emajõel

Friday 24 January 2014

Tarvo - ökovaatlus koduaias

Sel nädalavahetusel toimub Eesti Ornitoloogiaühingu poolt juba viiendat korda korraldatav Talvine aialinnuvaatlus. Tegu on väga ökoloogilise linnuvaatlusega, mida saab teha ka soojast toast läbimata ainsatki meetrit. 
Nii toimisin ka mina. Kahjuks oli hommikupoolikul palju toimetamist ning kõige magusamatel hommikutundidel ma majahoovis toimuvat jälgida ei saanud. Kiire pilguheit läbi akna küll tuvastas ühe ülelendava raudkulli, kuid seda ma kahjuks aialinnuvaatluse tulemustesse kirja panna ei saanud. Nimelt näeb aialinnuvaaltuse formaat ette, et kirja pannakse üksnes ühe tunni jooksul nähtud linnuliigid ja nende isendite arv. 
Veidi peale keskpäeva kerisingi oma kodukontori ruloo kõrgemale ning hakkasin maja sisehoovis olevaid sulelisi binokliga jälgima. Tavalisemad liigid said õige ruttu leitud. Õige pea tuli ka esimene meeldiv üllatus - põõsas kössitas 3 metsvinti. Kuna sel talvel olen vintlasi õige vähe kohanud, siis metsvintide leidmine suisa koduaiast oli küll meeldiv üllatus. Silma hakkas veel ka sinitihaste rohkus - neid sagis pekitüki kallal korraga suisa 5 lindu. Huvitavamatest aialindudest võis näha veel 2 suur-kirjurähni ning ka hallrästad käisid vaatlustunni jooksul aeda külastamas. Tunni ajaga sain koduaiast kirja täpselt 10 liiki - ootuspäraselt ei saanud ma siit küll ühtegi lisandust ökoaastase, aga mõnusaid elamusi pakkus see tunnine vaatlus küllaga.
Igal juhul soovitan kõigile ökorallitajatele ja muidugi ka teistele loodusesõpradele aialinnuvaatlust. Leidke laupäeval või pühapäeval üks tunnike ja küllap üllatab nii mõnigi ootamatu suleline Teidki koduaia külastamisega. Tulemusi saab edastada ja vaadata Talvise aialinnuvaatluse kodulehel.  

Tuesday 21 January 2014

Raul - vöötkakk ja jäälind

Kuna tööl olla ei saa, siis ratta selga ja minek. Töötan väljas, kuid meil külmapühad. Õnneks linnuvaatlusi ilm ei sega. Pole halba ilma, vaid  vale riietus. Täna siis vaatama Tartumaalt leitud vöötkakku. Päeva esimeseks huvitavamaks vaatluseks kujunes Kabina külast leitud hangelindude salk. Edasi tuli lihtsalt sõita ja oodata sihtkohani jõudmist. Vahepeal polnud näha peale vareste ja paari ronga ühtegi lindu. Kohale saabudes ei pidanudki pettuma. Heitsin korra pilgu lähedal olevasse aeda ja seal ta puu otsas istudes oma saaki varitseski. Päevase vahega juba teine kakuline sel aastal. Ainult koerad tegid lärmi ja andsid sellega ka peremehele märku, et keegi on liikvel. Küsisin viisakalt peremehelt luba tema aias olevast külalisest pilti teha. Sai temalegi räägitud, mis liigiga täpsemalt tegu. Eesmärk täidetud ja aeg asuda tagasiteele.

Valisin tagasiminekuks teise tee,  et oleks natuke huvitavam sõita ja lootust ka uusi liike saada. Mingi aja pärast märkasingi kõrvaloleval põllul pruunikaid täppe tegutsemas. Eelmise aasta lind nurmkana sai mu järgmiseks liigiks. Edasi sai Luunjas asuvale laudakompleksile pilk peale visatud. Eelmisel aastal oli seal kõvasti vintlasi näha. Pettuma ei pidanudki. Samas kohas tegutses nii urvalinde, rohevinte, talvikesi kui ka mõlemat liiki varblasi. Enne koju naasmist otsustasin korra veel ka Tartu veepuhastusjaamast läbi minna. Minu suureks rõõmuks tasus ka see kõrvalepõige end ilusti ära. Enne lahkumist näitas mullegi end selle aasta lind - jäälind.


Vöötkakk

Mati - Ökoaasta alustatud ka Häädemeestel

Kuna nädalvahetsuel käis tihe "ökotamine", siis panen väikese viivitusega ka enda pühapäevase saagiretke kirjelduse üles: Pühapäeval tegin ka mina ökoralliga algust ning ühendasin selle veelindude talvise loendusega Häädemeestel. Retke võtsin ette jalgrattaga, läbides kaardil olevad 7,5 km -12 krradises külmas. Aktiivselt liikudes ja paksult riietudes oli probleemiks pigem liigne kuumus kui külm.
Lindude osas oli rekte tulemuslikkus ja esimese käigu liikide arv üpris tagasihoidlik – vaid 15 liiki. Talviti kohalikul jõel üsna sageli esinenud jäälind ja sinikaelad puudusid, meri oli jääs juba silmapiirini ning vaid üksik hõbekajakas lendas rannale lähemale. Maalindudest oli enim rasvatihaseid, 6 eri kohas vaadeldud puukoristajaid olid ka aktivsed. Vintlasi aga ei kohanudki, põldvarblasi jäi silma vaid üks säutsuja. Aga retke parimaks liigiks oli Häädemeeste laululava juures pargis mõtlikult lepatüügast nokitsev isane hallpea-rähn, kes lasi end heas valguses ja silmade kõrgusel kenasti vaadelda.


Algus seega on tehtud, esimese retke kilomeetreid 7,5, aega kulus 1:40. Kogunenud 15 liiki pole just palju, aga eks uued retked toovad lisa ja hooaeg alles noor!



Monday 20 January 2014

Lauri - Raadi-Karlova-Toome-Supilinn-Ihaste

Lühidalt siis ka minu ja mu koera ökotamisest jaanuaris. Ökoaasta algus sai tehtud aasta esimesel päeval. Talve puudumisel oli plaan teha rattatiir Raadil. Esimene tõrge tekkis juba koduuksel, kui keldrist valitud ratas osutus sõidukõlbmatuks. Siit ka meeldetuletus kõigile ökotajatele - rattad korda! Pidurid, rehvid vastavalt ilmale (lumi ja jää) ja mis kõige olulisem - tuled külge rattale kui hämaras liigute! Ja kindlasti kandke kiivrit. Omast kogemusest tean kui oluline see viimane on. Õnneks oli seekord teine ratas varuks ja asi sai alguse. Pikka nimekirja esimeseks korraks eesmärgiks ei seadnud, õrn lootus oli Raadi surnuaialt saada tamme-kirjurähn ja hallpea-rähn. Paraku arvasid mõlemad seekord teisiti ja peitu nad minu jaoks jäidki. Tuli leppida lihtsamate vareslaste ja tihastega. Esimese ökoretke tulemuseks 14 liiki ja kümme retkekilomeetrit.

Järgnevatel retkedel on Tartu piires läbitud 42 km jalgsi ja 8 rattal, vaatlustunde kokku 15 ja liike siiani siis 25. Mis meelde on jäänud? Valgeselg-kirjurähn Supilinna tiigi äärest, musträhn Annelinna Statoili tagant võsast. Kõige parem retk siiani aga hilisõhtune Karlova-Toome-Raadi ja tagasi, sel korral siis pärast kümne kilomeetri kiirkõnnil läbimist õnnestis kell 23.45 Kassitoomel kuulda kaht kodukakku korraga. Lühim retk on olnud Karlova piiril olevasse kodusesse kauplusesse - teepeal kohatud siidisabade parv ja ülelennanud raudkull täiendasid mõnusalt siiani visalt, kuid järjekindlalt pikenevat ökolisti.


Lõppkokkuvõttes - kuna Aardlasse ja Ilmatsallu jaanuari alguse soojade ilmadega ei jõudnud, siis ei ole tulemus algaja ökotaja kohta üldse paha. Koer on ka rahul. Rõõmustab vast enamgi kui peremees läbitud kilomeetrite üle.

Üks kolmekümnest siidisabast Võru tänava pizzapoe ees hängimas

Sunday 19 January 2014

Raul - Värbkakk

Täna siis taas rallitamas. Plaan oli minna otsima laanerähni ja veel mõnda tavalisemat liiki, keda pole veel õnnestunud sel aastal kohata. Seadsin suuna Aardla poldri poole. Jõudes Porijõeni, polnudki vaja pikalt sõita, kui esimene lihtsam liik ohakalind oli käes. Teeäärsel takjal toitus 12 lindu. Edasi sõites paistis juba eemalt, et keegi istub pajupõõsas. Esimene mõte oli kohe, et harakas. Binokliga kontrollides sain aga kohe aru, et tegemist pole mitte haraka, vaid hoopis värbkakuga. Rõõm oli suur. Aasta esimene kakuline. Olin seda liiki vaid korra oma elus näinud. Kuulnud ja tema tegutsemisjälgi, murtud hiirte ja lindude näol, olen aga näinud mitmelgi korral. Lisasin veits kiirust ja lähemale jõudes võtsin ruttu kotist fotoka, et väike röövel ikka pildile saada. Lind ise oli väga julge ja ei pööranud minu sealviibimisele suuremat tähelepanu. Tema tähelepanu köitsid hoopis kõrval põõsas olevad kolm pasknääri.

Järgmisena ristus mu teekond hiireviuga. Neid on siin Aardla prügimäe läheduses näha igal talvel. Edaspidi lisandus minu nimekirja teinegi tavaline liik - sabatihane. Sai veel päris palju metsi läbi sõidetud, kuid otsitud laanerähn jäi seekord leidmata. Tema asemel aga leidsin ühe ilusa suht vana lehise metsatuka, kus  edaspidi liikudes võib nii mõnegi huvitava liigi leida. Metsas seigeldes kuulsin veel pasknääri laulu, mis on ka omamoodi ilus ja mida vast paljud polegi kuulnud. Tagasiteel sain kirja ka aasta esimese kotka. Merikotkas lendas Aardla prügila poole. Ka see liik on seal talvel tavaline.

Värbkakk

Sander - Ökomast ökom

Kirjutan siis ka esmakordselt oma tegemistest-käimistest Haapsalu linnast. Ligi pooled liigid olen ma saanud kas koduaknast või aias liikudes. Käinud olen selle 19 päeva jookusl vaid 6km ja aega selleks kulutanud kusagil 5-6h. 

Täna sai siis ka seda kohalikku jäälindu otsimas käidud. Algul kohale jõudes ootasid mind seal juba kaks inimest, kes olid tulnud ka jäälindu otsima, aga ökotajad nad polnud. Vaatasin siis ka seal ringi, aga ei miskit. Mõtlesin siis , et teen tiiru mujal ja siis lähen tagasi. Vahepeal sai sinithiaseid pildistatud ja niisama longitud. Oligi juba paras aeg sammud tagasi seada. Tagasi jõudes kohtasin jällegi neid inimesi ning sain tõestust et lind on siiski paigas. Läksin kohe vaatama, kükitsin ja ootasin, aga ei miskit, juba natukese aja pärast asukohta muutes oli vilksamisi roostiku vahelt sarnast lindu näha, läksin siis jällegi vanasse kohta tagasi, sättisin end paika ja soendasin akusi ning lasin õrnalt vilet, kui järsku lendaski see ilus linnuke mu ette, kuid kadus ka samakiirelt. Sai siis eelnevat tegevust mitmeid kordi korratud, akud aga aina tühjenesid ning lõpuks siis suure kannatuse ja õnne korral õnnestuski lõpuks aastalinnuke pildile saada. 
Siiani parim ökopäev ja ka parim pilditulemust tollest liigist.


Sinitihane (Parus caeruleus)
Aastalind 2014 - Jäälind (Alcedo atthis)

Tarvo - karge pühapäev

Tõsine talv jätkub. Varahommikul on Haapsalus külmakraade 17. Seda karget talvepäeva ei saa kasutamata jätta. Seda enam, et lähipäevadel ma töiste toimetuste tõttu enam ökoretki teha ei jõua.
Tänaseks plaaniks on minna Haapsalu lääneserva, kus peamiselt metsamaastik, milles olen võrreldes hoonestusalade ja rannikuga senini suhteliselt vähe ringi liikunud. Teekond kodunt viib läbi Paralepa parkmetsa Pullapääni, sealt Kiltsi lennuväljale ning läbi aedlinna rajoonide taas koju tagasi. Kolmetunnise jalutuskäiguga lisandub ökoaastale täpselt 10 kilomeetrit. 
Linnapildis on selgeid märke külmast talvest. Jaanuari algusega võrreldes on märkimisväärselt enam aedades näha musträstaid, kes veel viimaseid marjapõõsaid tühjendavad. Ka vareslasi on rohkelt. Pehmetel talvedel käivad hakid ja hallvaresed linnas vaid ööbimas ja suurem osa neist lendab toituma linnast väljaspoole põldudele. 
Paralepas hakkavad kõrvu pöialpoisside ja porri häälitsused. Püüan siit mõne puuduoleva tihase leida. Peagi kostubki musttihaste kutsehüüdu. Puulatvadest õnnestub leida vähemalt 3 isendit. Kannatlikult paigal ootamine tasub ära ja varsti hakkab eemalt kostuma läheneva sabatihase salga häälitsusi. Üle jalgraja lendab 14-linnuline salk. 
Ungru oja kallastele jõudes ootavad vanad lehtpuud. Uues elupaigas võtan taas hoo maha ja kuulatan pikemalt. Kõrvu kostub kahtlaselt tugev toksimine. Peagi leiangi lepa kallal lammutava isase valgeselg-kirjurähni. Igati väärikas liik aasta 50. ökopunktiks. Kuna vanade lehtpuudega parke on Haapsalus üsna vähe, siis on ta linna lähistel päris vähearvukas liik. Ehkki kevadistel rattaretkedel kohtun valgeselg-kirjurähnidega veel kindlasti mitmeid kordi, siis liigi kirjasaamine juba jaanuarikuus tuleb mulle meeldiva üllatusena. 
Kiltsi lennuvälja servast skännin avatud maastikku, kuid röövlinde ega ühtegi hallõgijat mulle silma ei hakka. Põõsastes keksib üksnes järjekordne salk sabatihaseid - tundub, et neid on praegu liikvel. Tagasiteel linna kiikan üle veel Jaama oja sillaalused. Kärestikulised lõigud on otsekui vesipapile loodud, kuid lindu ennast siiski kusagil pole. Küllap eelistab ta oma talve veeta paikades, mis pole nii rahvarohked. 
Aasta esimese 19 päevaga olen ökovaatlusele kulutanud 15 vaatlustundi, läbinud jalgsi 39 km ning kohanud täpselt 50 linuliiki. Loodetavasti saab lähinädalatel maapind ka piisavat lumelisa, et saaks esmakordselt sel talvel suusad alla panna ning teha seeläbi märksa pikemaid ökoringe.

Valgeselg-kirjurähni isaslind.

Musttihane demonstreerimas liigile omast heledat kuklalaiku. 

Friday 17 January 2014

Tarvo - Kohtumine aasta linnuga

Kargemad talvekülmad on lõpuks kätte jõudnud. Hommikul päikesetõusu aegu, kui end üle pika aja jälle ökoretkele sätin, näitab termomeeter 12 külmapügalat. 
Tänase retke peamiseks eemärgiks on hinnata kesktalvise veelinnuloenduse raames Haapsalus talvitavate veelindude hulka. Olgu öeldud, et kesktalvine veelinnuloendus on Eesti Ornitoloogiaühingu kõige pikemaajalisem seireprojekt, mida on regulaarselt läbi viidud juba alates 1967. aastast. Seire eesmärk on väga lihtne - talvitusaladel, kus linnud on tihedamalt koondunud, saab usaldusväärselt hinnata nende populatsioonide suurust ja käekäiku.
Mõned külmad ööd on oma töö teinud ja tänased ametlikud mõõtmised andsid Tagalahel jää paksuseks juba 12 cm. Seega tuleb otsida kohti, kus veel lahtist vett leidub. Esimesena suundun mõistagi Haapsalu veepuhasti poole. Eelmisel päeval on siin Alpo ka jäälindu kohanud ja see oleks meeldiv lisandus minu ökoaastale. 
Settetiikidelt leiangi omajagu parte. Kõige rohkem on muidugi sinikael-parte, kuid neid on siin kõigest 35. Parematel talvedel on siin ka paarsada sinikaela talvitanud. Liigiline koosseis on kesktalve kohta siiski põnev - tiikidel on askeldamas üks emane rääkspart ja ka üksik isane viupart ilmutab end. Ehkki need on jaanuarikuus päris toredad leiud, siis need liigid on mul kirjas juba jaanuari algusest. 
Lahtise solgitoru ümbruses on suureks pettumuseks täielik vaikus. Ei midagi peale mõne sinitihase. Sätin järgmiseks laheserva skännima. Alustuseks näen tiirutamas ühte vana merikotkast. Ehk see ongi põhjus, miks täna nii vähe parte näha? Õige pea kuulen, aga roohabekate iseloomulikku pinistamist. Lõpuks ometi on see liik kirjas. 
Tagasiteel otsustan veelkord solgitoru üle kontrollida. Meeldivaks üllatuseks läheb seekord otse toru kõrvalt pilliroovarrelt üksik jäälind lendu. Seda EOÜ poolt tänavuseks aasta linnuks valitud tegelast võib pidada Haapsalu oludes seni parimaks ökoaasta vaatluseks. Pesitsusajal seda liiki Haapsalu lähiümbruses ei näe, nii et parim võimalus liiki kohata ongi talvel või läbirände ajal. 
Edasi suundun linna teise serva Jaama oja suudmesse, kus veel paar päeva tagasi 16 hallhaigrut kössitas. Kohale jõudes selgub, et vahepealsete öödega on kogu suudmeala ära jäätunud ning siin pole ei haigruid ega ka ühtegi talvitavat veelindu. Kuna oja ise on lahti, otsustan järgnevaks paar kilomeetrit mööda kallast kõmpida. Olen aastaid tagasi siin korra ka vesipappi näinud ja selle talikülalise kirja saamine Haapsalust oleks juba suur töövõit. Kilomeetreid koguneb, kuid sama ei saa kahjuks öelda liikide kohta. Lõpuks õnnestub siiski aasta esimesed ohakalinnud vee äärest lendu ajada. 
Jaama oja kallastel maastiku kompamine rohkem töövõite ei too ja sätin läbi aedlinna end vaikselt kodu suunas. Ka linnas hakkavad silma vaid juba ammu nähtud-kuuldud tavalised liigid. Sadakond meetrit enne kojujõudmist annavad tihased alarmi ja kõnniteel ringi patseerinud tuvid lendavad paanikas minema. On selge, et kuskil on mõni röövlind läheduses. Õige pea liuglebki paanika tekitaja - raudkull, madalalt läbi hoovide. Aasta teise röövlinnuga on igati meeldiv oma ökoretke lõpetada. 
Aasta esimese 17 päevaga on kogunenud 11 vaatlustundi ja jalgsi on läbitud 27 km. Nüüdseks on mul kirjas 46 ökopunkti. 

Sunday 12 January 2014

Eile oli Kuku raadio eetris saade Ilmaparandaja, kus rääkisime ka meie Ökolinnurallist. Saadet saab järelkuulata siit: http://podcast.kuku.ee/2014/01/12/ilmaparandaja-2014-01-12/  Ralli jutt algab 28. minutist.

Friday 10 January 2014

Maret - Enesele teadmata aastapikkuse kogemusega ökorallitaja


Mulle oli meeldiv üllatus avastada Looduskalendrist teave „Ökoralli 2014“ kohta. Olen iseenesele teadmata aasta otsa loendanud linde ökoralli reeglite kohaselt. Ja põhjus ning paratamatus on märksa elulisem, mul lihtsalt polegi mootorsõidukit...

Algaja linnuvaatlejana, registreerusin 2013 jaanuaris, tuvastasin aasta jooksul vist liike kuskil 130ne lähedal ja tegin kõik vaatlused enamasti jalgsi (kuni 17 km), vahel ka rattaga ning talvel koerakelguga. Ei tea kas olen ainus koerajõu kasutaja? Ega rattaga palju mugavam või edukam polnudki, ainult siis kui mingis kindlas kohas vaadelda tahtsin.

Linnuretkedel on abiks Murphy, Alaska malamuut. Nähes lindu, koer seisatub, üks esijalg jalg õhus ja koon leiu poole. Siis näen minagi. Just suuremate, peidus olevate vaikivate lindude (kakud, tedred, tuvid, nurmkanad) tabamisel on tast suur abi. Malamuut ei haugu, nii et ei häiri linde. Isegi Pakri harakad ei pista meid nähes kädistades teisi hoiatama, teavad, et oleme ohutud tegelased. Kuid merelinde pole erilist mõtet temaga vaadelda. Püsimatu, nagu kõik malamuudid, ei viitsi paigal seista, pistab täiest kõrist hundihäälselt ulguma, mille peale kõik Pakri poolsaare tiivulised lendu tõusevad. Ka lahevetelt aulide parved. Pakril me just elamegi. Teine tegu on JÄÄ-AJAL koerakelguga Paldiski lahel sõitu teha, siis ikka näeb ja kogeb piisavalt palju. Ja koeral siis eriti huvitav kui triivivale jäätükile jääme...

"Pesa" on mul korterelamu teisel korrusel. Möödunud aasta jooksul lugesin mõnusasti hommikukohvi kõrvalt 56 liiki kokku. Siin on üks tore tegelane, naerukajakas, kel nimeks Baleriina - hoiab lennu ajal jalgu baleriini kombel. Naabrionu söödab teda. Kui süüa tahab, annab aknale "pleki" viskamisega märku. "Plekk" teadagi mis, hõbekajaka oma varjutab valguse. Nii meil siis naerukajakas ka talvine aialind.

Parim, möödunud aastal aknast nähtud linnuelu pilt oli see, kuidas raudkull lendas katusealuse vihmavee renni tagustesse tühimikesse varblasi jahtima. Mulle üldse siinse mõrtsukaliku raudkulli tegevus ei meeldi, aga siis austasin küll ta tarkust.

Värske aasta mulje. Pidin pea suurele- kirjurähnile kärbsepiitsaga kallale minema. Mul on söögipõõsas, kus on auguga plastikpurk, milles siis mitut sorti tihased ja varblased ja isegi urvalinnud (kui lumi maas) söömas käivad. Rasvapallide riputamise põõsasse lõpetasin, kuna ahned varesed selle kohe ära krabavad. Nii riputasin rasvapalli II korruse aknalaua alla. Seal, koos tuultega õõtsuvad palli küljes tihased ja varblased. Aga mõni päev tagasi tuli ablas suur-kirjurähni emaslind ja pani rasvapalli nahka kiiremini kui vares...on peletis, aga lähedalt nii ilus.

Wednesday 8 January 2014

Kaarel - Tartu, Ropka-Ihaste

Viimastel päevadel on pidevalt vihma sadanud ja lähipäevil paranemist ei ole oodata. Mõtteid on, kuhu minna tahaks, aga väga kehva ilmaga ei hakka ökotama. Linnud kipuvad ka vihmaga kuskil põõsas kükitama ja sealt neid üles leida on keeruline. Seega meenutan hoopis pühapäevast ökoretke.

Tartu ei pruugi „ökopesana“ olla nii hea koht linnuliikide taga ajamiseks kui mõni rannikul asuv koht, aga meil on siin üks eelis - kõige rohkem aktiivseid linnuvaatlejaid elab Tartus. Seega ei tule ka üllatusena, et ökorallil on kõige rohkem osavõtjaid Tartust. Paljud meist jagavad oma vaatlusi eElurikkuse andmebaasi kaudu ja nüüd ökoralli raames ka siin blogis. Seega kui keegi mõne huvitava linnu leiab, levib info kiiresti ja ka teised saavad seda ebatavalist elukat vaatama minna.

Pühapäeval oligi plaan minna rattaga Ropka karjääri juurde, kust Lauri oli juba enne jõule leidnud tõmmuvaera. Teel sinna õnnestus peale sattuda Võru tänava aedades jahti pidavale raudkullile. Selle aasta esimene röövel kirjas! Röövlivaatlustel läks sellega punn eest ära ja juba mõne kilomeetri pärast leidsin ka aasta esimese hiireviu Porijõe äärses võsas passimas. Karjäärini viib asfalteeritud teelt kalameeste sissetallatud rada, mis praegusel aastaajal on kohati üsna märg ja porine. Tegin tõsist maastikusõitu ja pressisin rattaga kaldani välja. Esimesel skännil binokliga leidsin ainult ühe linnu, päris karjääri teises servas. Tundus tõmmuvaera moodi olevat, aga sellelt distantsilt ei saanud 100% kindel olla. Mõtlesin juba, et pean tagasi keerama ja mööda Porijõe tammi teisele kaldale lähemale üritama saada, aga alati tasub linnukohas natuke paigal passida, eriti kui oled rattaga vaeva näinud, et sinna kohale saaks. Jalutasin mööda kallast ringi ja mingi hetk tekkisid karjäärile 6 sõtkast. Siis tõusis ka teise kalda lind õhku, tegi valge tiivapaneeli välkudes auringi ja maandus juba tunduvalt lähemale. Nüüd olin kindla peale veendunud, et tegemist on seal aastavahetust pidanud tõmmuvaera isendiga. Sellega sain lisaks ökopunktile kirja ka oma 192. Tartumaa linnuliigi. Tagasiteel nägin linna vahel veel hallõgijat, urvalinde ja siisikest. Jõudsalt kasvav nimekiri ning aeg-ajalt pilve tagant piiluv päike andsid energiat ning otsustasin Ihastes ka ära käia. Siin tallide juures oli Raul näinud nii viuparte kui piilparti. Minu kohale jõudes oli kohal küll palju sinikaelu (185), kuid muid parte ei suutnud tuvastada. Kammisin järjekindlalt sinikaelade parve läbi ning umbes kolmandal korral leidsingi viupardi, kes oli enne kaldal põõsaste varjus märkamatuks jäänud. Lähikonnas olevaid parte terasemalt silmitsedes avastasin veel teisegi. Lindudel on ikka hea anne märkamatuks jääda. Väsinuna, aga rahulolevalt kodu poole sõtkudes sain Turu juurest jõe pealt päeva viimase ja ökoaasta 37. liigina kirja kalakajakad.



Hallõgija
Emajõel tegutsev leukistlik sinikael-part

Tuesday 7 January 2014

Ranno - Märjamaa, Kirna

Ökoralli piirkonnaks ehk pesaks valisin oma maakodu Kirna külas Märjamaa vallas. Kuigi enamuse ajast viibin küll Tallinnas ja viimane oleks kahlemata potentsiaalsem paik liikide kogumiseks, siis otsustasin siiski maakodu kasuks. Seal piirkonnas teen nagunii enamuse oma seireprojekte, veedan puhkuse ja nädalalõpud. Lähim järv on küll 30 km ja rannik 100 km kaugusel ja seega tuleb veelindude leidmiseks kõvasti vaeva näha. Aga rändeaeg, öörände hääled, Velise jõgi ja kohalik kruusakarjäär peaks aitama siiski üht-teist aasta jooksul kirja saada. Kindlasti plaanin aasta jooksul ka mõne pikema rattaretke ettevõtmist. Pealegi ongi alanud aasta ju üleriiklikuks terviseliikumise aastaks kuulutatud. Kogemused küll näitavad, et aasta jooksul saab päris palju liike kätte ka ainuüksi koduõuest – näiteks pea igal aastal olen oma aias kohanud nii laanerähni kui laanepüüd ja eemalt metsast kostavad ära ka kakkude hääled.

Aasta alguses eraldi ralli pärast väga polegi ringi liikunud ja 24 liiki on tulnud lühikese jalutuskäigu ja õues toimetamise kõrvalt. Kodutrepilt sain kätte nii värbkaku, väike-kirjurähni kui musträhni. Pikemad retked saab ette võetud rohkem kevade poole. Kindlasti ka veebruaris talilinnuloenduse kolmanda etapi loenduse ajal. 

Monday 6 January 2014

Monika ja Urmas - Tartu, Vaksali

Avaldanud soovi ökorallist osa võtta, paluti meil esimeses blogipostituses lisada paar sõna endast ja ökohuvist. Ligi kaks aastat tagasi saime arstilt ühe ebamäärase diagnoosi, mis osutus hiljem kasvavaks perelisaks. Sellega seoses kasvas ka janu värske õhu järele ning laenatud binokkel kaelas sai sammud metsa poole seatud. Eelteadmised sulelistest olid üsna olematud, kuid ornitoloogiapisik muudkui süvenes, mistõttu pooleli jätta lindude tundma õppimist enam ei saanud.

Ökorallist osavõtmiseks vabandust ei vaja. Meie senised linnulistid on enamik nagunii ökopunktide reeglite kohaselt kogutud. Isegi jalgratas on jäänud tolmukorra alla nagu lumelabidas sellel talvel. Motivatsiooni lisab tõsiasi, et Tartu lähiümbruses on üsna mitmekesine linnumaastik ja samas kohas jalutades kohtab sageli uusi liike. Ka bongamist pole me harrastanud - leidmise rõõm on kuidagi loomulikum.

Jõudnud pühadejärgselt maalt pesalinna Tartusse, alustasime laupäeval väikese aialindude lugemisega ning juba hämarduvas linnas sai ka soojenduseks väike 7-kilomeetrine ring Karlova-Ropka-Vaksali ümbruses tehtud. Tulemuseks oli 13 liiki. Meie jaoks huvitavaim oli ehk raudkulli ülelend.

Pühapäeval võtsime retke juba natuke tõsisemalt ette. Üle pika aja tuli päike pilve varjust välja, ent linnusaak jäi siiski oodatust väiksemaks. 15,5 kilomeetrise ringi tulemuseks oli ökolistile lisaks 7 liiki. Liiginappusest hoolimata oli üsna nauditav vaadelda näiteks nurruvate ronkade tandemlendu või oksal päikesevanni võtvat hiireviud. Kõige põnevam vaatlus oli aga Aardla järve lähistel üks pistrik, kes meie rongavaatluse ajal salamisi selja taha puude latva oli lennanud. Kahjuks tegi ta meie tähelepanu endale püüdnuna kiirelt sääred ning täpne liigiline kuuluvus jäi määramata.

Täna sai läbi udu läbitud paar kilomeetrit läbi Ropka-Tamme surnuaia ning ökolisti lisandus kaks tavalist pargilindu.

Kilomeetreid: 24,5
Liike: 22

Andrus - Ökoretk Valgu talilinnurajal

 Mul on viimasel ajal olnud probleeme oma aja planeerimisega. Talilinnuloenduse jõuluetapp pidi peaaegu tegemata jääma, alles viimasel hetkel sain jala sulguva ukse vahele ning mul on ülihea meel, et jalaluu seejuures terveks jäi. Talilinnuloendusest sai ühtlasi ökolinnuloendus. Otsustasin, et minu ökoralli piirkonnaks saab sisemaa, peamiselt Märjamaa vald, aga üritan teha mõned visiidid ka Vigala valda. Rannikuäärsetele ja Tartu piirkonna rallitajatele konkurentsi ei paku, küll aga on põnev jälgida, mida näevad sama kandi ökorallimees Ranno ja naaber Eedi. Hinnates oma ajalisi võimalusi, olen hooaja alates üsna kindel, et ökoralli kilometraaž tuleb mul võrreldes konkurentidega väikseim. Et tulemus oleks seejuures maksimaalne, üritan need retked seada ajaliselt selliselt, et need kataksid nii pesitsus- kui rändeperioodi ja siis pisut ka talvist aega. Ning, et ökoretked kannaksid eneses suuremat väärtust kui lihtsalt punktikogumine ja sportlik ajaviide, siis kavatsen need retked, nii palju kui võimalik, ühendada seiretööde ja muu säärasega.
 Kuna talve pole ollagi, võis minu esimeselt ökoretkelt oodata kõike (ja mitte midagi). Novembri lõpus olin talilinnuloenduse sügisetapi ajal kohanud hilist kaelustuvi (uus liik talilinnurajale) ja mõnevõrra ootamatu oli tookordne musttihaste rohkus. Seekord... Alustasin hommikul kell 10.10 ja esimesteks ökopunktideks tulid Valgu asulas linnutoidumajas tegutsevad rasva- ja salutihane ning põld- ja koduvarblane. Esimese "hea" liigina sain Valgu pargist Velise jõe kaldalt kätte vesipapi. Kui asula selja taha jäi, oli suurem osa kohustuslikke (arvukamaid) linnamaastiku liike käes, puudu vaid rohevint ja porr, keda pargis kohata võinuks. Edasi kulges rada talumaastikus, läbides aeg-ajalt mõne väiksema metsaala. Sel lõigul olen sageli kohanud hallõgijat ja hiireviud, aga seekord olid talvikesed ainukesed, keda avamaastikul leiduv huvi pakkus: kaks väiksemat salka põllul ja mõni ülelendav lind. Nääri külas kohtasin retke ainukest sinikael-parti, isaslindu, kes lendas piki Velise jõge ülesvoolu ning ette jäi esimene rohevint. Nääri külast algab mu talilinnuraja valdavalt metsane lõik, sellelt lõigult oli oodata retkele mitmeid uusi metsalembeseid linnuliike. Ligi pool metsasest alast läbitud, Vanamõisa külas, jäi ette suurem värvuliste segasalk, lisaks varem kohatud pöialpoistele, rasva- ja sinitihastele ning puukoristajatele, oli selles salgas põhja- ja tutt-tihaseid ning retke esimesed musttihased. Musttihaseid pean retke teiseks "heaks" liigiks. Kunagiste Tõrasoo puhvermetsas asunud kahe talu, Miilimaa ja Arumaa, vahel lisandus retkenimekirja laanepüü (kolmas "hea" liik) ning metsaala lõpuneljandikus trehvasin musträhni (retke neljas "hea" liik), muu oli tavaline tavott nagu Uku ütleb. Nõukogude okupatsiooni ajal kasutati sõna "tavott" kõige rohkem saada oleva ja odavama määrdeaine "Solidol" rahvapärase nimetusena. Oma esimest ökoretke ukulikult kokkuvõttes peaksin mainima, et ainukesed mittetavotid liigid olidki vesipapp, musttihane, laanepüü ja musträhn. Need annavad nõukogulikul määrdeainete skaalal välja taseme "Litol-24" või "määre 158" (nn. sinine määre). Lõpetuseks pean ütlema, et oli väga mõnus käia rada, mille võib-olla varsti poolitab Rail Balticu raudteetrass. Võib-olla veel viimaseid kordi talilinnuloendust Valgu seirealal? Elame, näeme.

Kokku tuli esimeselt retkelt 25 liiki (minu talilinnuraja üsna keskpärane tulemus).
Läbisõit ei ole vist jalgsi käies kõige õige termin, parem on läbikäik: 13 km.
Aega kulus 4 tundi ja 30 minutit.

Sunday 5 January 2014

Mariliis - Tartu hakid

Sellel aastal pole ma kahjuks ühelegi pikemale ja tõsisele linnuretkele pääsenud. Aasta esimesel päeval sai linnas pikem jalutuskäik tehtud aga seda ei saa päris õigeks linnuretkeks pidada, sest mul polnud binoklitki kaasas. Olen jäänud liiga pikalt paiksele režiimile ja pidin saama ennast veidigi liigutada ning rattaga üks tiir teha tundus päris hea idee.

Kuna sain rattasõidu ette võtta alles pimedas, siis seadsin endale eesmärgiks, et loen Tartu kesklinna hakkide ööbimiskogumid kokku. Tartu kesklinn on pikka aega juba olnud hakkidele ööbimiseks meelispaik ja sealt võib saada päris kenasid numbreid. Suurim ööbimiskogum, mis on Tartu kesklinnas kokku loetud, on 7000 lindu. Täna minul nii ei vedanud, sest suureks üllatuseks olid hakkide lemmikkohad tühjad. Tiirutasin marsruudil Veeriku-Kesklinn- Annelinn-Raadi-Kesklinn-Toomemägi-Veeriku (13,6 km) ja suure pingutusena sain teisel katsel kesklinnas ainult Ülejõe pargis 400 haki kogumi. See ei ole tavapärane olukord, kus hakke on nii vähe. Ma kaldun arvama, et uue aasta paugutamised võisid hakkide tavapärase käitumise veidi sassi lüüa. Seega peab tegema kunagi uue katse hakkide ööbimiskogumite lugemiseks, äkki siis on lootust adekvaatse hinnangu saamiseks. Päris ilma ökopunktita ma ei jäänud, kuulsin Toomemäel häälitsemas kodukakku.

Riho - Halliste, Kalvre

Ökoralli esimesed punktid kogusin minagi pesa aknast ja hoovist. Pehme talv on muutnud tavapärast lindude liigirikkust talu juures. Kui külmadel talvedel on õuel 15-20 liiki päevas,  siis 1. jaanuari tulemus  "12" oli võistlusolukorras kehvake.

Eile võtsin ette kiire 1,5 tunnise retke talumetsa. Retke pikkuseks jäi 3km ja ökoliike lisandus kuus.

Täna juba tõsisem päev. Astusin kodust välja 9.30. Teekond viis Kalvre järve äärde ja sealt Õisu põrguoru matkarajale. Aastalind jäi siiski vaid unistuseks. Õisu mõisapark kurvastas samuti - vesipapp pole ikka veel kohal ja tamme-kirjurähn ennast ei näidanud. Puukoristajatest, hallrästastest ja pasknääridest loomulikult puudust polnud.

Õisu veskijärvelt ka esimene veelinnud, sinikael pardid kirja. Õisu järv - ainult kalamehed! Linnud kõik Tartumaale lennanud. Järveäärsest metsast kohtusin lisaks pöialpoistele ja tihastele ka laanepüüga.

Tagasiteel kordasin rähniotsinguid ja laanerähniga läks põrguorus õnneks.

Tagasi 14.30 ja kilomeetreid sai läbitud ca 13. Ökoliike lisandus kaheksa ja kokku seega 26.

Raul - Tartu, Ropka

Linnuvaatlejate ökorallit teen ma rõõmuga. Noorena  maal elades sai pidevalt nn. ökoretki tehtud. Käisin pidevalt nii jalgsi, kui ka rattaga metsades linde vaatlemas. Teen seda siiani, kuid tavaliselt ikka autoga kohale minnes. Sel aastal on hea põhjus vahetada auto jalgratta vastu. Elan väga hea linnukoha lähedal. Kodust Aardla poldrile minekuks kulub vaid 10-15 min. Loomulikult kuuleb ja näeb jalgsi ja rattaga liigeldes palju rohkem. Saab iga pisikese sirtsu peale peatuda ja täpsustada kellega tegu.

Rallitatud on  pea nädala jagu ja üht-teist  juba kuuldud-nähtud. Ökoaasta sihtkohaks valisin Tartumaa. Viie päevaga olen Tartu linna ja selle lähimad ning paremad linnuaugud üle vaadanud. Mitmeid tavalisi ja lihtsaid liike pole õnnestunud kohata, kuid paar harvemini kohatavat liiki on selle augu täitnud. Huvitavamateks vaatlusteks olid hangelind Rahingel ja hiline järvekaur Saadjärvel.
Vaatluspäevi 5
Vaatlustunde 19
Km 185
Liike: 42

Rõõmus mees ralliradadel

Thea - Kakumäe, Tallinn

Kui aasta esimestel päevadel sai liike nopitud köögi "pesa" aknast, siis nädalavahetusel oli viimane aeg ralli esimesed kilomeetrid läbida. Ilm oli kergelt öeldes sant - hommikul sai oodatud, millal valgeks läheb, kuid seda hetke ei tundunudki tekkivat ja nii sättisin sammud rajale.

Eile seadsin suuna Rocca al Mare poole, et vaadata üle rähnide lemmikkohad ja heita pilk merele. Kaua ei võtnudki aega, kui kostus väike-kirjurähni tsikkimist ja kaugemal tsäkkis suurem sõber suur-kirju. Mets oli oodatavalt väga vaikne, mõned leevikesed ja rohevindid, kuid promenaadil jalutamine pakkus üllatusi. Tee kõrval põõsaladvas istus hallõgija, keda pole sealkandis enne kohanudki ja võsas sidistasid sabatihased.

Täna võtsin juba kaasa ka kaardilugeja Maxi ja õe ning suundusime Merirahu poole. Merel oli suur parv sõtkaid ja ohtralt jääkosklaid, kuid tutt- ja merivardid olid kadunud, aasta lõpus oli neid paariasaja ringis.

Mingil hetkel märkasin merel imelikku duelli - hõbekajaks ründas jääkoskla-mammat - kukutas ennast kosklale peale ja surus teda vee alla ja sinna, kust koskel hakkas pead veest üles tõstma, viskus jälle hõbekajakas - nii paarikümnel korral järjest kuni jääkoskel jõudis teiste omasuguste vahele varju. Eks naaber ei ole alati sõber.

Nüüd tuleb rallitamisse väike paus, sest töö ja kool ootab, kuid kui jälle pealinna jõuab, siis ikka vapralt edasi.


Tarvo - Haapsalu

Tartu rattakoondis hakkab vaikselt eest ära rebima. Et seda olukorda natukenegi tasakaalustada teen ka ise täna väiksema ökotiiru. Meeldivaks üllatuseks juhtub täna olema aasta esimene päev, kus isegi päike aeg-ajalt pilve tagant piilub. Ja mis kõige peamisem - ometi on saabunud tuulevaikus, mis sobib hästi häälte kuulamiseks. 
Hilisel hommikutunnil ongi vaim retkeks valmis ja alustuseks suundun kodule kõige lähema linnuaugu - reoveepuhasti poole. Külmadega on siinne lahtine vesi talvitajate tõmbekeskus. Sellise soojaga on linnud rohkem laiali. Aga pettuma ma siiski ei pea.
Ökoaasta saab skoorilisa kohe esimesel minutil kui hundinuiade vahel üks rooruik kisa lahti lööb. Eestis on tegu päris väikesearvulise talvitajaga, aga Haapsalu veepuhastusjaamas võib seda liiki kohata siiski igal talvel. Õige pea õnnestub murdunud pilliroovarrel askeldamas näha käblikut ja kaugemal täristab teinegi isend. Lahtise veega paigad on klassikalised käblikute talvituskohad. 
Ega teine jää ka kolmandata. Veidi enne settetiike on kuulda rootsiitistajate hääli. Leiangi õige pea 8-isendilise salga. Settetiikidel läheb lendu vaid üksik sõtkas. Kuna kõik lahesopid on alles jäävabad, siis pole partidel sellisesse solgiauku eriti asja. Aga kui jaanuari teisel poolel lubatud külmad saabuvad, siis on ka siia põnevamat linnuelu oodata. 
Edasi tiirutan veidi linnaservades asuvates parkmetsades. Tundub, et ökoaastaga tuleb ka ebaseaduslikke prügimägesid kaardistama hakata. Hoolimatud kodanikud on mitmel pool kilepakendeid ja klaastaarat metsa alla maha valanud. Ringiuitamine aitab siiski lappida mõned lüngad tavalisemate puistuvärvuliste osas ja ökopühapäev toob aastaskoorile kokku 6 uut liiki. 
Esimese viie päeva järel näeb minu ökoaasta numbrites välja selline - 8 vaatlustunniga on kohatud 41 liiki ja läbitud 19 km.


Saturday 4 January 2014

Kaarel - Tartu, Tähtvere

Aasta kolmandal päeval otsustasin ka lumevaese talve ökorallitamisele kaasa aitama panna. Pumpasin rattal kummid täis ja võtsin suuna Ilmatsalu poole. Rahinges tekkis kerge „Hitchcock“ moment, kui 500 hakki ja 100 hallvarest korraga lendu läksid. Proovisin küll paanika põhjustajat leida aga aasta esimene röövel jäi kättesaamatuks. Ilmatsalust ühtegi põnevat liiki leida ei õnnestunud. Uku leitud laulu- ja kühmnokkluige segaperekond oli endiselt paigal, lendu läks ka üks hallhaigur.

Kahel õhtul olen koeraga teinud Toomemäe ringi lootuses kodukakku kuulda. Aga nagu kogu selle sügise, jäid nad seekordki märkamatuks.

Täna, neljandal ralli päeval, jõudis kätte see hetk, kus kõik jõulu ja aastavahetuse söögid otsa olid saanud ning pidi turule ja poodi minema. Kui tavaliselt käin autoga siis nüüd seljakott selga ja astuma. Vaevatasuks Toomemäelt tamme-kirjurähn ja veel paar tavalist liiki ökopunktidesse juurde.

Motivaator, treener ja võistkonna kapten Maru Ilmatsalus.

Ukker - Tartu,Veeriku

Sooja talve tõttu on Tartumaal huvitav ornitofenoloogiline olukord. Linnast 10 km raadiuses on võimalik näha selliseid talvekuudel haruldasi veelinde nagu tõmmuvaeras, viupart, piilpart, laululuik ja kühmnokk-luik (mõnel aastal jaanuaris kõva rari). Rannikuinimestele rutiinne kraam, kuid meite kandis lüüakse nende soojadega kõiksugu hilinemisrekordeid. Lisaks suutis Remo Vasulast mudanepi välja kollitada. Lahtistel veekogudel võib veel igasugu üllatavaid liike leida.

Tänane bisnes plänn nägi ette lapsepõlvemaade külastamise. Retk Ropka-Ihaste luha tammile meenutab vanu häid aegu, kui see superhea linnuala polnud veel võsasse kasvanud ja kevadeti oli siin tuhandeid veelinde sebimas. Täna saan siin pikalt kohal passinud tõmmuvaera lahkumiskuupäeva pikendatud. Ihaste all on pardiparves ka üks viupart (purukslastud tiivaga!) kohal. Teist isendit ei leia ja ka piilukas on piilus. Ega miskit muud erilist silma ei hakkagi. Sai 21,5 km maha sõtkutud ja listi 37'ni venitatud. Järeleandmatu Kaarli ja Rauliga minusugune vana päss võistelda ei jaksa.


See väike-kirjurähn (Dendrocopus minor) toksis täna Ihaste kandis rookõrsi.

Thursday 2 January 2014

Tarvo - Haapsalu talilinnuradadel

Haapsalu on ökoralliks kahtlemata üks ideaalsemaid lähtekohti. Ja ehkki mu õllekõht on üsna tagasihoidlik, siis sellises linnuaugus elades oleks suur patt aktsioonist osavõtmisest loobuda. Ainuüksi linnas tegutsedes võiks aastaga vabalt üle 200 liigi koguda, aga kindlasti on mul plaan aasta jooksul ka pikemaid retki ette võtta. 
Oma ökoaastat alustan Haapsalu talilinnuraja (käesolev loendushooaeg rajal on juba 17.) jõululoenduse läbiviimisega, mida olen traditsioonide kohaselt teinud ikka jaanuari esimestel päevadel. Tänavu saab loenduspäevaks valitud siis 2. jaanuar. 
Et ökomootor ikka tuksuks, siis saab päeva alustatud Teele värskete saiadega. Pärast pirukatega maiustamist ning hommikukohvi nautimist ongi õues valgeks läinud ning paras aeg loendusega pihta hakata. 
Kuna talv on soe olnud, siis on juba ette teada, et paljudel liikidel jäävad üldarvud väikseks. Toitu on ju kõikjal veel külluses ja nii pole lindudel linnadesse koonduda mõtet. Ka enamik aknal olevaid söögimajasid seisavad tühjalt. Kogu raja peale õnnestub vaid mõni üksik söötmiskoht leida, mis natukenegi linde koondaks. 
Hommik on pilvine ja valgust napilt. Ka lindude aktiivsus on väga madal. Kümmekond tavalisemat linnalindu saab siiski õige ruttu kirja. Esimene põnevam leid tuleb siis, kui peaaegu pool loendusmarsruudist on juba läbitud. Kaselatva ilmuvad kaks metsvinti, kes on retke 15. liigiks. Kokku saab raja peale 5 isendit kirja. Veidi enne kesklinna leian arooniate kallal maiustavate siidisabade salga. 
Kongo hotelli vastas on korrastamata aias õige vilgas linnuelu. Teiste seas hakkab silma ka päeva ainus põhjavint ja 4 kuldnokka. Edasi kulgeb rada juba piki mereranda, kus on suuremat liigisadu oodata. Roostikutukas on ikka roohabekaid olnud ja kuna nende populatsioon on vahepealsetest karmidest talvedest kenasti taastunud, siis on ootused selle liigiga kohtumiseks suured. Aga sellele vaatamata need linnud mulle täna ei ilmuta. Aga Eeslahelt tuleb uusi liike järjepanu. Muuhulgas tegutsevad siin 5 hallhaigrut. Ka 4 liiki kajakaid saab nähtud. Retke 30. liigiks saavad pilkupüüdvad väikekosklad, keda on Eeslahel vähemalt 15 isendit. 
Suurelt viigilt lisandub veelinde - muuhulgas ka üks rääkspardi paar ning mõned viupardid. Laukusid on siia kogunenud 70. Promenaadi hotelli juures saab ka päeva ainus röövlind - merikotkas nähtud.
Talilinnuraja läbimisega õnnestub mul kirja saada 35 linnuliiki. Lindude koguarv on kõigest 830 isendit (tavapärasel jõululoendusel näeb 950-1000 lindu). Keskmisest enam näeb eeskätt vähearvukalt esinevaid liike - suur-kirjurähn (10 is.), harakas (10 is.) ning rohevint (95 is). Keskmisest tuntavalt vähem saab kirja rasvatihaseid (170), musträstaid (16) ning kaelushakke (35). Eriti tagasihoidlikult on täna esindatud siisike (vaid 1 isendiga!) ning leevike (3 lindu).
Pehme talvega on seega linnas leiduv linnuelu parajalt igav. Aga loodetavasti tulevad õige pea ka suuremad külmad, sest siis võiks linna päris põnevaid sulelisi sattuda. Ökoaastaga on nüüdseks jalgsi läbitud 14 km ja ning aktsiooni tarvis kulutatud 6 vaatlustundi. 

Wednesday 1 January 2014

Ukker - Tartu, Veeriku

Kuna anti käsk sel aastal kõvasti trenni teha, siis lükkan ratta hommikul varakult veerema. Ikka oma local patchi – Ilmatsalu – suunas. Aasta esimesed varesed ja muud linnalinnud tulevad möödaminnes. Esimene asjalik lind näitab end Rahingel – taliviu on Tartumaal talvel alati hea leid. Ja peagi näen Ilmatsalus ka teise isendi (erinev sabamuster). Tiikidel on huvitav fenoloogiline vaatlus – 1 vana laululuik on koos 5 noore kühmnokaga sipsimas. Ei tea kuidas ta endale valet masti kasulapsed sappa sai. Lisaks siin ka 3 hallhaigrut sooja talve nautimas. Metsas käib kena tihasemöll, röögib musträhn ja laulab laanepüü. 110.-ndaks esimese jaanuari punktiks saab vormistatud väike-kirjurähn. Tuleviku jaoks on fondis veel mõni üksik lihtsam liik varuks (kui vöötkakku ja decat lihtsateks saab pidada), aga aina raskemaks läheb. Kokku sai 30 km, 33 liiki ja liigivalik oli uskumatult mitmekesine. 

Kuna antud karvasjalg-viul (Buteo lagopus)  pole kõhul väga suurt tumedat ala, siis peaks teda pigem 1a+ isaseks (kulunud tiiva tagaserv). Samas, siit kehvalt fotolt on aimata vaid 1-2 laiemat sabatriipu.

Kaarel - Tartu, Tähtvere

Ökoralli idee sai alguse Estbirdingu sügispäevadel. Käidi saunas, joodi õlut ning istuti õllekõhud püsti ning arutati, millist linnuvaatlemise võistlust järgmine aasta läbi viia. Paljudel oli selle aasta jooksul autoga linnuretkedel läbitud kilomeetreid kogunenud juba nii palju, et kui Eestis ringi tiirutamise asemel oleks kindlas suunas ajama pandud, oleks juba pooled maailma liigid võinud ära näha. Kuna aga meie, linnuvaatlejad, peame ennast siiski „rohelisteks“ siis otsustatigi ökoloogilise jalajälje ja õllekõhtude ümbermõõtude vähendamiseks 2014 aastal võistelda ökopunktide kogumises.

Minu jaoks oli ökopunktide arvestamine täiesti uus asi. Kuigi jalgsi ringi trampimist tuleb aasta jooksul päris palju siis linnukohta lähen tavaliselt ikkagi autoga. Lappasin vanad vaatluspäevikud läbi ning sain kindla peale kirja panna ainult 69 ökopunkti. Kõige ilusam neist kindlasti eelmine aasta Tartus nähtud männileevike. Loodetavasti on see aasta sellesse nimekirja oodata kõvasti täiendusi. Kahjuks ainult ökopunktidele pühenduda ei saa kuna kevadel ja sügisel on palju linnuvaatlemist Eestit mööda laiali ja igale poole ökotada ei jõua. Aga sellistel võistlustel ongi tähtsam osavõtt :)


Kõige rõõmsam on selle aasta ökoralli üle minu koer. Tavapäraste paari kilomeetriste jalutuskäikude asemel on tal nüüd oodata palju pikemaid nuuskimise ja märgistamise marsruute. Täna saigi alustatud 6,2 kilomeetrise ringiga Tähtvere, Dendropark, Emajõgi, Tähtvere. Liike sain kirja 18, parimateks leidudeks lindude söögimaja juurest salutihane, Dendropargist sabatihased ja Emajõe vastaskaldalt pasknäärid.