Monday 31 March 2014

Andrus - tunnine retk Valgu parki ja farmide juurde

 Plaanisin märtsi viimasel nädalavahetusel rähniseire raames ökotada, aga magasin varahommikul pisut sisse ja, et mitte väga hilineda, olin sunnitud autoga algpunkti sõitma. Nii mõnigi uus liik jäi seetõttu ökonimekirja lisandumata. Raskemini leitavad (eeldab vedamist või spetsiaalseid otsinguid sobivatest elupaikadest) neist laanerähn, värbkakk, mänsak, teder, kuuse-käbilind ja merikotkas. Aga et mitte päris ilma uute liikideta jääda, tegin pühapäeval lõuna paiku tunnise retke Valgu parki ja farmide juurde, mille käigus läbisin umbes 2 km.
 Lõuna paiku ei ole linnud enam nii aktiivsed kui hommikul, kuid mõni lisaliik sai siiski nopitud. Huvitavamatest võiks mainida väike-kirjurähni (Valgu park) ja tikutajat (farmide juures oleval loigul) ehk ka suurnokk-vinti (vanematekodu aias).
 Kokku olen nüüd ökotanud 5 tundi ja 30 minutit ning läbinud selle käigus 15 km. Lahja värk.

Sunday 30 March 2014

Tarvo - Haapsalu seiklused linnade linnurallil

Kell 6.00 varahommikul koguneb kamp unetuid Haapsalu Kaubamaja ette. Jagame rahva kolmeks võistkonnaks ning püüame enamiku linnast ära katta. Minu liitlasteks saavad Kaia K., Marika M. ja Hille V. Mõõduka tempoga kulgeme Valgevälja suunas, et linnapiiri metsade asukaid kuulata. Õige ruttu laseb kohalik sookurepaar oma paarishüüul kõlada. Punarinnad, käblikud ja laulurästad on täiesti tavaline kraam. Veidi peale seitset saabub esimene töövõit - kraavikalda võsas lasevat oma vilet kaks laanepüüd. Lagendiku servas laulab nõmmelõoke. Ega sedagi igal aastal märtsi lõpus võtta pole. Liikvel on ka palju talikülalisi - näeme paarikümnese siidisabade salga, urvalindudest tuleb hommiku jooksul kümneid vaatlusi. 
Metsas siiski tagasilöökideta ei kulge. Ehkki vähem kui kahe tunniga on juba ligi 40 liiki koos, ei ilmuta end ronk ja rähnidest saame kirja vaid suurkirju. Nii ilusal hommikul oleks vähemalt siinkandi metsades üsna sagedast musträhni kohata.
Veepuhastile lähenedes võib juba kaugelt kuulda hüübi möirgamist ja vähemalt kolm rooruika ruigavad vahetpidamata. Üle lendab ka üksik kiivitaja - mitmete varakevadiste ränduritega on juba kitsas käes ja see jääbki kolme tiimi peale Haapsalus ainsaks vaatluseks. Selle kompenseerib põõsastes ringikeksivate võsaraatide rohkus. Roohabekat küll veepuhasti juures ei kuule, kuid juba järgmises peatuspaigas - linnutorni juures pinistasid need linnud õige mitu korda.
Linnutornist näeb juba veepuhastis märgatud sookure rännet. Paari tunni jooksul loendame kuues salgas 127 rändavat sookurge. Partide komplektist jääb puudu vaid soopart. Üllatuslikult ei leia seda lindu täna Haapsalust ükski kolmest vaatlusrühmast - veelgi enam, sooparti ei nähtagi üheski 21 linnas (!). 
Promenaadi hotelli juures skännime veel linnuelu. Õhus on rohkelt merikotkaid ja lõpuks õnnestub Noarootsi pool ka päeva ainus hiireviu ära näha. 70 liiki on koos ja enam kui tunnike rallit veel järel. Optimismi veel jagub ja Väikeselt viigilt tulevadki ruttu jääl ringi siblivad liivatüllid - neid kahlajaid nähtigi täna vaid Haapsalus. Ka pikemalt paigal olnud valgepõsk-lagled saavad holmil sekunditega ära vormistatud. Aga kuhu jäävad tänavu Haapsalu meriskid? Igatahes nähti seda vara saabuvat kahlajat täna vaid Kärdlas.
Eeslahel võib näha suurt merivardi parve, aga see on ka kõik. Seega ümber viigi Tagalahe kaldale tagasi ja sealt ralli lõpuminutitel viimase liigina ristpardid. Punnitame ka rongaga, aga seda liiki lukku ei saa. Hiljem selgub, et see oli suur viga - ka kaks teist rühma jäid sellest liigist ilma (esmakordselt 13-aasta jooksul :)). Aga selles peitubki linnuralli võlu - kui aeg on piiratud, siis võib ka täiesti tavaline liik kättesaamatuks jääda. Lõpuskooriks saame 73 liiki olles sellega nii Haapsalu kui kogu Eesti pikima liigiloendi saanud rühmaks.  Aga eks varasel kevadel ole rannikulinnade teatav edu ka igati ootuspärane. 
Teistelt teamidelt tuleb juurde veel must-lepalind, sookiur, rohukoskel, hoburästas, musttihane ja ohakalind. Seega kokku Haapsalule skoori 79 liiki ja luhtaläinud ronga tõttu tuleb varasel kevadel leppida senise parima tulemuse (aastast 2008) kordamisele. Ehkki edumaa Tallinnaga kujuneb lõpuks päris minimaalseks, saab võit siiski koju toodud. 
Täna siis 7 tundi intentsiivset ökovaatlust ning 14 uut ökopunkti, mis venitab mu ökoskoori nüüdseks 85 liigile. 



Ukker, Kaarel, Lauri - Tartu

Kuna täna oli EOÜ poolt organiseeritud Linnade linnuralli, siis pidi taas end trenni ajama. Kuna ise olin eelneval ööl Soomest saabunud ja vaid 3 tundi maganud, siis kell 4:30 ärkamine oli tõsine enesepiinamine. Ka äsja Marokost saabunud Kaarel polnud kõige teravam pliiats. Poolzombistunutena saime rohke kohvi toel siiski kogu ralli aja väljas oldud ja tiimi listi 66 liiki. Kilomeetreid tuli kuskile 44 kanti. Osade tavaliste liikide leidmisega jäime tõsiselt hätta (merikotkas, h-õgija, kosklad-pardid, kanakull) ja 3 liiki näitasid end vaid ühele tiimiliikmele, seega neid kontole kanda ei saanud. Ega's miskit väga erutavat silma ei jäänudki. Mainitavamad ehk uued saabujad nagu must-lepalind, 3 kukkurtihast ja roo-loorkull. Puistutest tuli 4 liiki rähne ja hanede sebimine käis igas suunas. Ihastes laulis kuuse-käbilind. Linnurahvast tuli aeg-ajalt vastu ka, aga väga ei teagi kui palju tänavu me kodulinna au kaitsti. Kõrbestunud ilmega Emajõe luht linde sel kevadel väga ei tõmba ja rannikulinnade vastu me ei saa mette.

Harras hetk ökö-birderi tööpäeval

Elo ja Aire hooldatav kevadine noorkari sattus tihti meile ette

Monday 17 March 2014

Kaia, Tallinn ja lähiümbrus

Veebruari teisest poolest hakkasin ökoringe jalgrattaga tegema. Tänaseks on sõidetud 180 km ja käidud Kakumäel, Tiskres, Pääsküla rabas, Paljassaares ja mujalgi. Märkisin kaardile kohad, kus uusi ökoliike lisandus. Liigilisa on andnud põhiliselt kevadised liigid – Tiskrest vabariigi aastapäeval põldlõoke ja poolteist nädalat hiljem kiivitaja, eelmise nädala keskel Pääsküla rabast ülelendavad raba- ja suur-laukhaned ning sookurg, lisaks veel hiireviu ning tutt-tihane. Stroomi rannas leidsin kõrgpingeliini posti otsast kuldnoka seltskonna, Paljassaarest lisandus tuttvart ja talvike. Liiva kalmistu lähedal kisas musträhn. Veebruari lõpu rattaretk Kakumäele tõi liigilisaks rohukoskla ja merikajaka, Rocca al Mare kooli juurest lisandusid laululuik, rääkspart ja hallhaigur. Liike on nüüd kokku 49. Mitmed tavalised tegelased on veel puudu, samas lume ja jääga rattaga välja ei kipu. Selle asemel nühin toas jalgratast savist ja mudast puhtaks.


Sunday 16 March 2014

Marju – laisa ökovaatleja muljed

No kõige laisema ökovaatleja tiitli olen ilmselt mina ära teeninud. Jaanuaris-veebruaris vaatasin linde ainult koduaknast. Paar korda viisin vaatlustoru magamistoa akna juurest köögiakna juurde, kus rannamänd vaadet eriti ei varja. Muidu torutasin linde vaid magamistoast. Uus pluss mere ääres elamise kasuks. Korra ikka käisin koeraga metsa vahel ka jalutamas, aga ega männimetsast palju liike tule. Pealegi muutub mu bernhardiin alati rahutuks, kui seisma jään ja kuulatada püüan. Kes ütles, et bernhardiinid on rahulikud? Paar liiki tihaseid lisandus metsast. Muud linnud olid kuuldud-nähtud juba hommikuti, kümmekond meetrit toauksest autoni liikudes. Märts aga saabus kevadine ja ajas laiskuse välja. Jooksuaeg saabus sel aastal varakult ja 4-kilomeetrine jooksuring tõi isegi mõne liigi juurde. Suurem osa liike lisandus jätkuvalt aknast, aga hommikuti enne tööleminekut võtsin mõnel korral ikka toru õlale ja käisin päris mere ääres ära. Tõsi – ega sest suurt kasu olnud – samad linnud paistasid ka aknast, aga mõned määrangud said pisut lähemalt üle kontrollitud. Nt rannas tegutsev salk hangelinde. Ühel märtsialguse nädalavahetusel oksi põletades ja terve päev õue olles tuli liike lihtsalt – üle lendas esimene põldlõoke, laululuiged ja igasuguseid värvulisi. Möödunud nädalal oli Keibu lahe peal punt hallpõsk-pütte. Tuttpütid juba tantsisid teineteisele. Saabusid ka esimesed ristpardid ja lahele on kogunenud hulk sinikael-parte. Tuttvardid on kuhugi kaugemale kolinud, sõtkaid on veel omajagu ja kaugemal mere peal aule. Üldiselt on linde veel vähe. Täna on merel korralik torm – tuul puhub lörtsi põhja-loode suunast otse merepoolse akna peale. Varahommikul sai esimene kormoran ära nähtud. Karta on, et liike sel nädalavahetusel rohkem ei lisandu ja hetkeseisuks jääb alles 38.

Urmas - must pori ja valged linnud

Pikk päikesepaisteline nädal ei tahtnud kuidagi lasta uskuda meteroloogiajaama ennustust, et nädalavahetusel ilm täiesti ära pöörab, aga laupäeva hommikul aknast välja vaadates tuli tõdeda, et väljas on siiski märts täies ilus oma tavapäraselt ootamatute ilmamuutustega. Esialgne mõte oli plaanitud linnuretk täiesti ära jätta, kuid pikk soe nädal oli tahtmise nii suureks veeretanud, et kuidagi ei soovinud nelja seina vahele istuma jääda. Lõpuks jõudsime kompromissini, et lähen teen sel korral linnuretke üksi ning Monika jääb kõige pisemat linnuhuvilist rohetäpikuks tupsutama. Läbi lumevihma võtsin suuna Porijõe poole. Esimeseks uueks ökoliigiks tuligi kohe porijõe sillalt jõele vaadates sõtkas ning pisut mööda kallast edasi kõndides üks häälekalt üle lendav hallhaigur. Mööda tammi edasi liikudes avanes võimalus heita pooleldi jääs karjäärile, millel istus sadakond hõbekajakat, paarkümmend sinikaela, veel üks hallhaigur ning seltskond laululuikesid, kes olid ka mulle retke kolmandaks ökopunktiks. Jalutasin mööda tammi ilma suuremate kohtumisteta Emajõeni välja ning tagasiteel piilusin veel korraks karjäärile. Kõik oli endine: kajakad, luiged, pardid... Ning mingi väga valgete tiibadega lind maandumas jääle - hõbehaigur! Hõbehaigrud paistavad olevat ennast Eesti linnustikku üsna mugavalt sisse seadnud olevat, et parimate pesitsuspaikade hõivamiseks on võetud nõuks esimesel võimalusel kohale lennata. Esimest hõbehaigrut nähti tänavu juba nädal tagasi. Ülejäänud retke ekslemise tulemusena uusi ökoliike ei lisandunud, kuid väike-kirjurähni või sabatihaste salka on alati tore kohata. Koju jõudes oli taldade alla jäänud 19 kilomeetrit ning vettinud sookolli välimus.
Täna tundus enne lõunat, et sadu annab natuke järele ning sel korral sai juba tavapärased kaks paari jalgu toast välja aetud. Ring viis läbi Ihaste põigu Raadile ning üle Toomemäe algusesse tagasi. Ihaste põigu kraavi otsast potentsiaalset haigrut otsides lendas meist üsna madalalt üle 5 rabahane, kuid üldine lindude aktiivsus oli tavapärasest märksa tagasihoidlikum. Raadile jõudnud, sai lõpuks kirja pandud kaua taga aetud Tamme-kirjurähn, kes professor Johannes Piiperi haua kohal üsna vaikselt ja rahulikult läbi pilvede kumava päikese poole ilsmelt mõtteid kevadest mõlgutas. Peale puukoristaja suuri lärmajaid ei leidnud siingi. Viimaseks põnevaks kohtumiseks oli ca 25-pealine siidisabade salk, kes meist üle lendas. Oli tekkinud juba tunne, et enne järgmist talve neid enam ei näe.

Friday 14 March 2014

Tarvo - Haapsalu linnutornis

Reede pärastlõuna annab taas võimaluse natuke tööst eemalduda ja paar tunnikest ökorallisse panustada. Tuleb viimast võtta, sest nädalavahetuse ilmaprognoosid õue linde vaatlema ei kutsu. Ja lähenev külmalaine võib mitmeid rändureid ka tagasi lõuna poole liikuma panna. Seega jälle kand ja varvas Haapsalu linnutorni suunas.
Laht on veelgi jäävabamaks saanud ning linnutäppidest veelgi kirjumaks muutunud. Kohe torni all hakkab silma tosin lauku, keda paari päeva eest siin ei märganud. Ka esimene ökopunkt ei lase end kuigi kaua oodata. Lahele on kogunenud hulgaliselt tuttvarte. Mitmes erinevas salgas loen kokku 100 lindu, kuid punapea- või merivarte nende hulgas veel ei märka. Esimesi punapea-varte on Silma looduskaitsealal juba nädala alguses märgatud ning mõni neist võiks juba end ehk ka Haapsalus näidata.
Pilkupüüdvaid väikekosklaid on samuti juurde tulnud. Iseäranis arvukalt peatub lahel täna, aga jääkosklaid. Loendan 500 isendit. Ka hanesalgad sõeluvad põldude ja lahe vahet. Mõned linnud mööduvad väga heas valguses ja 70. ökoliigiks saabki järjekordne haneline - rabahanede seas näen lendamas kahte suur-laukhane.
Õhtupoolikul käin veel jalgsi sisseoste tegemas. Otsustan kesklinnas asuva Vana kalmistu künnivarese pesad kokku lugeda. Kokku on valmis või pooleli olevate pesade juures askeldamist märgata 34 risupesa juures. Aga kevad on alles noor - nii et päris täpse arvu teadasaamiseks tuleks mõne nädala pärast pesad siiski veelkord uuesti üle lugeda.
Täna lisandub ökorallile 2 vaatlustundi ning jalgsi sai läbitud 4,5 km. Märtsikuus on nüüdseks kogunenud vaatlustunde kokku 8,5 ning selle ajaga olen läbinud 16,5 km. Ja nagu juba mainitud, siis ökolistis on nüüdseks täpselt 70 liiki kirjas.

Loode-Venemaal pesitsevaid väikeluiki tuleb nüüd lahele aina juurde. 

Wednesday 12 March 2014

Hannes - Otepää rähne jahtimas

Tegelikult on see "juba" minu teine ökoretk sel aastal, aga kuna esimesest suurt midagi rääkida pole, siis teen oma avapostituse teisest.
Veelindude saabumine Otepää kanti võtab veel aega ning avamaastikel ka praegu suurt midagi vaadata pole peale tuule, siis suundungi oma elektriratastoolil kõigepealt metsa, rähne ja tihaseid otsima. Otepää linna haldusterritooriumile jääv Apteekrimäe mets on selleks väga sobilik paik - pole kaugel ja igat liiki rähne on siin alati olnud. Kui hästi läheb, saab ka laanepüü kirja, neid peaks siin ka oma kolm-neli paari elama.
Algus ongi ilus, enne metsa jõudmist näen oma selle aasta esimese röövli ära - hiireviu tiirutab üle
pea ida suunas, hallvares kraaksudes saatmas. Kohe metsa servas laulavad pöialpoiss, salutihane, rasvatihased. Rähne pole veel kuskil. Ja kahjuks hakkab ka tuul tasapisi tõusma... Sõidan kuni hüppemäeni välja ja passin seal ringivahtides ja kuulatades oma 45 minutit. Põhjatihased häälitsevad, siisikesed sädistavad kuuse ladvas, aga rähnid on vait. Ja külm hakkab ka vaikselt kontidesse jõudma. Ega midagi, tuleb hakata kodu poole tagasi liikuma. Olen pettunud, ei hakka varjamagi. Aga õnneks, tõuseb enne metsast välja jõudmist teepervalt üks koerliblikas lendu - päev on vist päästetud...

Ukker - Ilmatsalu

Ja lühima postituse auhind läheb...


The böörds


Albinootilist metskitse (Capreolus capreolus) on Ilmatsalu piirkonnas nähtud ka varem

Monday 10 March 2014

Tarvo - Haapsalu

Õhus on rohkem kevadet kui mõnel aastal aprilli keskel. Sellised ilmad tekitavad rahutust nii linnuvaatlejate kui ka muidugi rändlindude seas. Täna pärastlõunal võtangi poolteist tunnikest tuulutamise aega ja kõnnin Haapsalu linnutorni, et Tagalahe linnusuppi kaeda. Lahvandused on lahes juba päris suured. Esimesena hakkavad silma merikotkad. Noorlinnnud (1.-4. talve merikad) praegu rändavad ning merelahed on praegu neile külluslik toidulaud. Jääst sulab hulgaliselt talvel hukkunud kalu ning kotkad ei lase väärt kraamil raisku minna. Lahel toimetab kokku 5 merikotka noorukit, lisaks üks kohalik paar. Kui noorlindudel on parim rändeaeg just kätte jõudnud-jõudmas, siis vanalinnud toimetavad ammu juba pesade ümber ning kohe-kohe on oodata pesadesse ka esimese muna munemist. 
Torutades õnnestub näha kõiki kolme luigeliiki ning väikeluigest saabki esimene uus ökopunkt. Ujupartide esindus on samuti soliidne - ligi paarkümmend viuparti, 6 sooparti ja lisaks üksik piilpart. Viimased kaks taas minu ökolistis uued tegelased. Lisaks ujupartidele näeb teisigi veelinde, kes küll jaanuarikuust kirjas - ujumas on palju sõtkaid, veidi vähem jääkosklaid ning väikekosklaid. 
Kevade märkidest õnnestub kohata veel üksikut hallhaigrut rooservas kössitamas. Ka naerukajakate hulgas on nüüd hundsulestikus tegelasi ehk saabujaid. 
Pärastlõuna pole läbirändajate märkamiseks küll eriti soodne, kuid sellele vaatamata kostub peagi kõrva ülelendava kanepilinnu hääl. Taas üks saabuja ning ökopunkt juures. 
Tagasi koduteel märkan veel parve rabahanesid. Ka valgepõsk-lagled on Haapsalus juba kohal. Viimased on küll erakordselt varased. Samas hallhanede kohta on tulnud vaid üksikuid teateid. Ise pole liiki sel kevadel veel kohanudki. Üllatav, sest neid ootaks Haapsallu praegu juba õige arvukalt. 

Thursday 6 March 2014

Veebruari kokkuvõte

Veebruar oli tavapärasest tunduvalt soojem. Lumi sulas ära ja ökorallitajad said jälle liikumiseks rattaid kasutada. Metsateed olid küll kohati jääs ja väga libedad nii et liiga uljastel olid ka mõned valusad kukkumised. Veebruari lõpu keeras lausa nii kevadiseks, et lähirändurid hakkasid juba saabuma. Päris paljud said kirja põldlõokese, Haapsalu rallitajad ka kiivitaja. Lisaks nähti ka rändavaid ja saabunud laululuiki, kuldnokkasid ja kõrvukrätsu.

Kuu lõpuks on esikohale tõusnud „Raudmees“ Raul 61 liigiga. Tal kohe kannul on Tarvo ja kolmandaks on rebinud Pärnust väga erakordseid liike leidnud Indrek. Kuu suurimad tõusjad olid Uku ja Kalle, kes lisasid oma skooridele veebruari jooksul 14 liiki. Kamba peale kokku on ökorallitajad leidnud esimese kahe kuuga 98 liiki linde.

Veebruari ässad:

Indrek – 3 (Kassikakk, metsis, kõrvukräts)
Aire – 1 (Händkakk)

Eriauhinnad:

Jalgsi kilomeetreid: Maret 182
Rattaga kilomeetreid: Raul 291

Edetabel 28.02.2014 seisuga:

1. Raul 61
2. Tarvo 60
3. Indrek 56
4. Maret 53
4. Uku 53
6. Sander 52
7. Kaarel 50
8. Kalle 43
9. Riho 40
9. Urmas 40
9. Monika 40
12. Mikko 39
12. Jaak 39
14. Kaia 38
15. Thea 37
16. Ranno 36
17. Eedi 34
18. Mariliis 32
19. Aire 30
20. Lauri 28
21. Andrus 25
21. Heikki 25
21. Jüri 25
24. Liis 24
25. Hannes 19
26. Siim 18
27. Marju 17
28. Mati 16
29. Marika 15

Sunday 2 March 2014

Sander - Haapsalu-Võnnu-Taebla-Linnamäe-Haapsalu

Pühapäevane rattasõit on juba tavaks saanud, täna siis juba kolmas kord sõit ette võetud, seekordseks pikkuseks tuli 46km. Liike lisandus vaid kaks, aga samas minujaoks päris head liigid. Esimeseks liigiks tuli väike-kirjurähn kohe Haapsalust. Üllatusmoment oli hea, tegin korra vaid peatuse, tihased sagisid ümberringi ja järsku maandus rähnike mu ette puule. Rähnidega pole just hetkel vedanud, seega päris hea (hetkel s-kirju,v-kirju ja musträhn). Plaan Võnnu poole minna oli ka üks põhjus sealt valgeselg-kirjurähni leida, aga ei miskit. Teine eesmärk oli aga vesipapp veel enne kevadet ära saada ja õnneks ta läkski. Taebla jõele jõudes ei läinudki kaua aega, kui ratta pealt maha tulin ja üle silla kiikasin, ta nagu ootas mind juba seal. Siblisin siis natuke ringi, et pilt ka ära teha ja ka see läks õnneks. Järgmiseks seadsin suuna Linnamäe kaudu kodu poole. Pappi olla ka nähtud Saunja küla kandis Taebla jõel, aga mina seekord ei leidnud, hea et Pälli küla lähedalt sain, muidu algupäraselt pidin ka eelnimetatud kohta minema otsima ning oleks ehk ilma jäänud. 

Muidu oli siin-seal erinevaid tihaseid (3-4 kohas sabatihase salku), 2 hiireviud, talvikesi siin-seal, üks hallõgija ning teisi tegelasi. Aga muidu ei ühtegi kevadlindu, muidugi oli ilm ka vastavalt sombune ja ööga oli lumevaip maha sadanud, mis nüüd juba kadund ja järgi vaid lörts.

Küll aga rattasõit sai pühapäevaseks tavaks, jätan ma vist kuni aprillini vahe sisse (st. pikemaid sõite hetkel ei plaani, kui just mõni kakuretk ette ei tule), et siis jälle suure hooga saabujaid ja teisi vahvaid liike usinalt kokku korjata. Eks jala käimist tule ikka ette ja suur Linnadevaheline ralli ju kuulõpus tulemas.

Siiani siis läbitud jala/rattaga 137km, kulunud selleks 25h ning liike kokku 54.

Vesipapp (Cinclus cinclus)

Saturday 1 March 2014

Maret - Liigivaene veebruar

Liiginimistusse lisandus AINULT ÜKS liik. Seda kompenseerisin kilomeetrite täpse loendusega (jube tüütu värk). Läbisin 45 tunni jooksul 182,3 kilomeetrit. Ilma ökorallita oleksin samapalju läbinud. Vaevalt, et ma jaanuaris vähem rändasin, nii et sel aastal läbitud 182 + ca 180 = MITTE VÄHEM kui 360 kilomeetrit. Nojah, aga vaatleks ikka linde, mitte kilomeetreid. Tunde pole mõtet üldse kirja panna, ega see spordipäevik pole. Kui midagi huvitavat ja ilusat näen, võin pool tundi paigal püsida.

Liike lisaks ei leidnud, kuid huvitavat ja imetlemist jagus veebruarikuusse piisavalt. Kuskil veebruari keskel rändasin piki Paldiski lahte Padise, Madise ehk Vasalemma jõe poole. Veelindude rohkus lausa üllatas - sõtkad, tuttvardid, aulid, sinikaelad. Luiki loendasin ligi 120 Lõunasadamast Padiseni. Hämmastas laululuikede rohkus, 8 vanalindu.

Täna, 1. märtsil matkasin uuesti Vasalemma kraavini ehk roostikuni ja tasus ära - seal peletasin põldlõokese lendu ja tagasiteel kaitseväe linnaku juures üritas punarind pisut käheda häälega paarilist kohale meelitada. Lauluiki leidsin täna vaid 5, aga kindel pere oli ka paigal, paar, veel mitte aastavanuse titaga.

Endale lõbusa kogemuse sain veebruari lõpupäevil Pakri neeme tipu külastusest. Läksin kindla sihiga kormoranid kirja saada. Neist mõni raudselt igal talvel siinkandis. Vaatluspaika kutsun "Juha Saari platsiks", ta tipphooaegadel elabki seal. Juba kaugelt näen - hahaa, kätte sain. Lähemale jõudes tõusevad "kormoranid" lendu ja binokli läbi näen merikotkaid Laulasmaa poole lauglemas. Ma pole elu sees nii pettunud olnud merikotkastega kohtumisest, jumaldan neid linde. Ja kormoranid pole just mu lemmikud. Kae nüüd, mida ökoralli linnusõbraga teeb!

Veebruari viimasel päeval pakkus kohalik raudkull elamuse. Teda on üpris lihtne tabada, kogu Paldiski lennuvõimeline kodakond tõuseb kulli nähes (siin kanakull ka) kisades õhku. Katsu vaid peategelasele pihta saada. Seekord sain. Raskuskaal, mille põhjustas tuvi küünte vahel, viis ta lähimasse võpsikusse maanduma. Varesed vaikisid ja piirasid söömapaiga ümber, lootsid ehk ka miskit jääki saada. Harakad ei jätnud kädistamist, ju siis teavad, et nemad ilma jäävad. Kullide söömapaiku leian siin sageli ja tundub, et nad eelistavad tuvisid. Ei tea mitu tükki nad neid päevas nahka panevad? Alguses arvasin isegi, et tapavad vaid tapahimust, laipu ikka jagub. Nüüd juba tean, et saak ikka nälja kustutamiseks ja jääb söömata kui miski või keski segab.

Kogu linnurõõmu nautimist segab siin süvenevalt Põhjasadama tegevus, hullud jahimehed, ja ei mõista senini mis õiguse ja korraldusega laskeharjutusi läbiviivad kaitsejõud. Vähe sellest, et otsin tuulevabu päevi tuulepargi läbimiseks, ei julge ma sõjamüra taustal ka Lahepere laheni kõndida. Ja nüüd siis kaob ka mu kahlajate koht, millest vedelkütuse terminal tuleb. Jumalaga meriskid ja teised sõbrad...