Hannes M - Hea röövlipäev

Ilm on üle pika aja küllalt päiksepaisteline, seepärast pikka mõtlemist ei ole - otsustan pärastlõunal röövlinde torutama minna. Alevijärvest kaugemale (1,5km), ma siiski veel minna ei julge - vihmapilved võivad kiiresti välja ilmuda ning kuutagune vihma kätte jäämine on veel liigagi hästi meeles. ;)
Ei tule sugugi pettuda. Kaarnajärve ja Pilkuse küla vahelise ala taevas näen kahte väike-konnakotkast ja herilaseviud ning ühte hiireviud ja lõopistriku, Alevijärve ääres roo- ja soo-loorkulli.  Kokku 6 erinevat liiki! Arvan, et ei ole kunagi siinkandis ühest kohast, paari tunni jooksul, nii palju erinevaid röövlinnu liike näinud. Väike-konnakotkastele ja herilaseviudele on Otepää ümbrus üldse väga meeltmööda - vähemalt 5-6 paari elab neid 5km raadiuses kindlasti.
Aga kahjuks ei ole halba ilma heata. Kardan, et mais Alevijärve äärde end sisseseadnud soo-loorkullide esmapesitsus Otepää looduspargis on nurjunud. :( Täna nägin küll isaslindu, kes natuke aega ala kohal ringi lendas ning siis kõrgust kogus ja kadus - aga emaslindu enam mitte. Varasemalt lendas emane isaslinnule kohe vastu, kui see saagijahilt tagasi saabus. Täna seda aga ei juhtunud. Veidi aega hiljem maandus hoopis tõenäolisse pesakohta isane roo-loorkull. Ma küll ei näinud, et lendu tõustes oleks tal midagi küünte vahel olnud, aga kedagi ei olnud teda ka ründamas. 100% ma siiski veel kindel ei ole, et kõik on läbi. Võib-olla ei suutnud isaslind peret piisavalt tihedalt toiduga varustada ja emaslind oli sunnitud ka ise saagijahile minema? Eks lähiaega näitab, kas mul oli õigus...

EDIT: Õnneks ei olnud. ;) Nädal hiljem oli paarike jälle kenasti olemas. Emaslind tõi isegi natuke veel pesamaterjali juurde. 

Tarvo - Põgari ja Puise

Juunikuu hakkab vaikselt lõppema. Et jaanikuu ökoskoor liiga kasinaks ei jääks, ajan end taas ratta selga. Seekord on sihiks võetud Põgari ja Puise nina. Teel väga põnevaid vaatlusi ei tule, kuid üks isane soo-loorkull on siiski oodatud täiendus liigilisti.
Põgaris saab mõistagi pikemalt linnuelu uudistatud. Olgu igaks puhuks ära öeldud, et Matsalu rahvuspargi rannaniitudel kehtib lindude pesitsus-ja rändeperioodil liikumispiirang ning ka antud vaatlused on tehtud üksnes üldkasutatavalt teedelt. Aga siin on linnud teele lähedal, mistõttu selleks tarvidust polekski. Tildrite läbiränne on alanud ja esindatud on kõik liigid, peale lammitildri. Otsin naaskelnokka, kes üllatuslikult sel aastal Haapsalus nägemata jäi (parimatel aastatel ka 70 isendilist salka nähtud!). Ka siin ei hakka see lind kuidagi silma. Vaid üks rannas toituv mustsaba-vigle annab visalt kasvavale ökoskoorile lisa. Ka hundsulestikus tutkaid on mitmeid - tänavu on tutkapapasid juuni kohta tavatult palju nähtud mitmel pool.
Edasi juba taas pedaale sõtkuma Puise nina suunas. Siin on linnuelu hoopis põnevam. Kakrarahu ümber tiirutab rohukoskla paar ja rannas on näha salka tundrarüdisid. Lisaks hakkab silma suvitavate valgepõsk-laglede paar. Ja õige peagi retke suurim üllatus - kaks mustlaglet. Seda liiki poleks küll juunikuus lootnud näha. Ka kolme väiketiiru on tore näha, sest selle liigi käsi pole viimastel kümnenditel Eestis ja Soomes kuigi hästi käinud. Ilmselt pesitsevad neemetipu klibul, kuid mõistagi lindude rahu sinna segama ei lähe.
Kuna õhtuks tuleb veel Saaremaale jõuda (muidugi autoga), siis hakkan tasapisi tagasi suunduma. Tagasiteel saab Põgaris uuesti peatutud. Ja pettuma ei pea - loetud sekunditega on vaateväljas rannas ringi patseeriv naaskelnoka poeg. Umbes kuuvanune tegelane ei ole enam väga palju väiksem kui tema vanemad, kes parasjagu kuskil peidus.
Põgarist tagasitee on taas igavavõitu. Märkimisväärsematest leidudest üks väike-kirjurähn ja veidi hiljem tsäkitamas ka üks valgeselg. Retke viimase liigina saab Haapsalu kesklinnas kuuldud vana staari - koldvinti.
Täna rattasadulas 5,5 tundi ning seejuures läbitud 56 km. Ökoskoor nüüdseks 172ni venitatud. Loodame, et juuli toob randadesse mõnusa kahlajamöllu, mis lubaks taas jõudsamalt liigipunkte noppida.

Lauri - Varahommik Aardla järve ääres

Viimase kuue nädala jooksul ei ole minul ökopunkte lisandunud. Enam kui 200 kilomeetrit sai koos õpilastega matkatud küll Taevaskoja radadel, kuid sealsed vaatlused ei sobi ökolisti. Seega on ökonimestik jäänud väga kesiseks. Nii sai siis puhkuse teisel päeval 03.50 retkevarustus kokku korjatud ja ratta selga ronitud. Jaanieelsele ajale kohaselt riides - sall ja kindad, sai võetud suund lähimale lemmikpaigale Aardla järve ääres. Huvipärast sai hakatud siis ka kohe liike kirja panema, et vaadata palju retkenimestiku koguneb. Väike soov oli järve lähedal kohatud kõrvukrätsu trehvata, kuigi kellaaeg selleks pisut ebasobiv. Kella poole viieks jõudsin koos esimeste vihmapiiskadega järve põhjapoolsesse otsa, retkenimestikku oli kogunenud selleks hetkeks 24 liiki, kellest nii mõnigi andis lisa ka ökolisti.

Viimaste nädalate vihmad on veetaset Aardla poldril ja järves oluliselt tõstnud ning paraku ei pääsenud päris seda rada mööda liikuma, mida tahtsin kasutada. Paar varast kalameest olid oma autod ajanud enam vähem otsapidi vette (sissesõidukeelud teeotstel ei ole ilmselt neile mõeldud), liikunud sealt edasi paadiga ning tänu sellele osutus ka esimene veesilm, mida tahtsin kaeda, lindudest lagedaks. Loodetud pütid, kes siin alati on olnud, jäid nägemata. Väikese tiiruga jõudisin kohta, kus avaneb poldri põhjapoolsele veesilmale hea vaade. Peale paari minutit sattud torusse lind, kelle Uku siit Aardla järve jaoks uue liigina mõned päevad tagasi leidis. Koos laukudega toimetas madalas vees jävekaur. Lisaks kaurile paar hõbehaigrut, kes ka veel ökolistist puudu.

Natuke aega sai jälgida kühmnokapere tegemisi, listi lisandus jõgitiir, siis uuesti ratta selga ning suund linnutorni poole. Eelinfona oli juba teada, et kellegi kuri käsi on torni juures lammutanud ja esimene trepp enam trepi moodi ei ole. Väikse turnimisega torni siiski pääseb. Viimane kord olin pikemalt tornis ajal mil järve katsid tuhanded haned. Täna tundus järv jube tühi. Imelikul kombel ei trehvanud ka siin tubli tunnise torutamise peale ühtegi pütti. Liigilisti lisanus mustviires. Lähedal põllul toimetas hulga kiivitajate seas viis isast tutkast ja torni lähedal lodus kolm tumetildrit. Kolm hõbehaigrut olid roostikus, neid tegelasi sai siis kokku seitse. Nädal tagasi järve lähedal nähtud väike-konnakotkast uuesti otsima ei läinud. Jäägu järgmiseks korraks.

Kokku siis täna 21km rattasõitu, kolm varahommikust tundi, 56 liiki retkenimestikus ja 29 ökopunkti lisaks, mis annab kokku 104 ökopunkti ehk siis seatud piir - 100 sai kindlat täis ja võis rahuga koju magama minna. Üheksa nädalat puhkust on ees, küll jõuab veel.

Mai kokkuvõte

Mai kuus jõuavad kohale ka kõik hilised rändurid ja linnuvaatlejatel on pidupäevad. Paljud ökorallitajad käisid usinalt väljas ja skoorid kerkisid kõrgustesse. Kamba peale kokku on ökorallitajad näinud juba 227 liiki linde. Kõige uhkema isikliku nimekirja sai mai lõpuks kokku Indrek, kes on juba kohanud 198 liiki sulelisi. Siinkohal tuletan meelde, et senine Alpo Koukila Eesti ökoaasta rekord on 213 liiki. Hoiame Indrekule pöialt ning ootame uue rekordi sündimist.

Meie seltskonnale lisandus mais Margus E, kes teeb oma ökoretki Tuksi külas Läänemaal. Margus on väga hea linnutundja, nii et loodetavasti tuleb sealt huvitavaid leide. Mais skooris ta juba kaks ässa.

Maikuu ässad:

Indrek – 7 (tutt-tiir, söödikänn, suurrüdi, rohunepp, väikekoovitaja, põldvutt, mustlagle)

Hannes – 2 (väikerüdi, naaskelnokk)

Margus – 2 (sinirind, kivirullija)
Eedi - 1 (punajalg-pistrik)

Uku – 1 (väike-käosulane)

Edetabel TOP 10 31.05 seisuga:

1. Indrek T. - 198
2. Uku P. - 172
3. Tarvo V. - 161
4. Raul V. - 158
5. Sander S. - 155
6. Urmas M. - 147
7. Maret V. - 147
8. Kaia K. - 141
9. Riho M. - 134, Monika B. - 134, Mariliis M. - 134

Sander – Mai/Juuni retked

Puhkus on tulekul, vaja lisa teenida ja muude sigimiste-sagimiste kõrvalt polegi jõudnud õieti siia sissekandeid teha, kuigi endal on juba kolm  rattakäiku seljataga. Otsustasin siis lõpuks asja ette võtta ja teilegi teada anda, kus olen lähiajal käinud ja mida näinud.

Mai lõpp: 30-31.05 ja 1.06 rattaga Vormsil.

Õhtul üheksa paiku kohale jõudes ei läinud kilomeetritki, kui juba märkasin Sviby põllul ühte röövlit lendamas ning selleks osutus üllatuslik ökoliik sooräts. Teda oli plaan alles augustis kaema minna Saxby põldudele, kus olen teda viimased kaks aastat kohanud aga seekord tuli liik täitsa ‘’lihtsalt kätte’’. Teda õnnestus veel järgmise päeva õhtulgi näha. Õhtu oli vaikne ning läksin Rälby soo juurde öösorri otsima, et ehk saab selle liigiga ka ühelepoole ja ei pea eraldi kuskil öösel metsas kondama ning kaua ei läinudki, kui sorin juba kaugelt kõrvu kostis ja päeva lõpuks oligi juba kaks uut liiki olemas.

Järgnev päev oli väga vihmane ning hommikune plaan lindu vaatama minna nurjus. Peale kella viite õhtul sai siiski sadula selga hüpatud ja saare lääneossa vaatlema mindud. Kilomeeter sõidetud ja juba ilmutas end taevas päeva esimene röövel ja oligi olemas uus ökoliik herilaseviu, mis tegi edasise sõidu juba päris lootusrikkaks ja rõõmsaks. Puudu olid veel põõsalindudest aed-põõsalind ning rästastest vainurästas, mis õnnestus ka sellel päeval kirja saada. Ka puuduolev väänkael tegi Kerslätis häält ning hiljem näitas üks isend enda ka Saxbys. Hea liik oli veel roostikus laulev soo-roolind, keda küll ei osanud ootada, pigem aed-roolindu. Päeva skooriks tuli 5 uut liiki.

Pühapäevane ilm oli juba märksa parem, kuid hommikust retke siiski ette ei võtnud. Tuli hakata mandrile tagasi sõitma ning veel enne sadamasse jõudmist lisandus päeva veel kaks uut ökoliiki - tuuletallaja Rälbyst ja peoleo Svibyst (tegi häält samast kohast, kus oli reedel sooräts, korra vist isegi tegi reedel häält, aga meeltesegaduses kakku jõllitades ja lindu pildile püüdes, läks hääl minust mööda).

Lõpptulemus liigiliselt 78 (ainult saarel) ja uusi liike 9, kilomeetreid sai kohapeal läbitud ca. 70.

Sooräts (Asio flammeus)

Juuni algus: 4.06 Haapsalu-Vilkla-Võnnu-Haapsalu

Õhtul kella viie paiku tekkis plaan sõita natuke Ridala vallas ringi, et teatud kohtadest saada kirja veel puuduolevad lihtsamad liigid. Ilm oli ilus ja parajalt soe. Esmane suund Haapsalust oli Vilkla peal, et kohata seal ritsiklindu, toonekurge ja ehk veel kedagi. Kohale jõudes saigi kirja päeva esimese ökoliigi võsa-ritsiklinnu, toonekurge ega muud seal kahjuks ei tulnud. Järgnev suund siis Võnnu pargi poole, kus peaks taita kohtama ja hea õnne korral ka valgeselg-kirjurähni, kes on mul veel endiselt puudu. Enne veel kui Võnnu jõudsin, sain ma kirja põllult isase soo-loorkulli, keda küll ei osanud ette näha ning natukene maad edasi sõites tuli ära ka valge-toonekurg, kes Saanika külas pesal istus. Veel ennem parki jõdumist (500m ennem) tuli minu jaoks päevaliik väike-konnakotkas. Seda liiki lootsin üldse mujalt saada, seega röövlitega läks täitsa hästi. Lõpuks Võnnus olles, ootas mind ees tühjus, ei taita ega rähni, tiigil vaid sinikaelad ja ümberringi väike värvuliste sädin. Aga tagasiteel läbi Uuemõisa (kus olevat ka tait olemas) sain siiki lõpuks liigi kirja.

Lõppukokkuvõttes väga mõnus 3 tunnine sõit, kus lisandus 5 uut liiki ja läbitud kilomeetreid tuli 29.

 

Väike-konnakotkas (Aquila pomarina)

15.06 rattaga Pürksi ja tagasi.

Selle nädalavahetusega sai siiani kõige pikem sõit ette võetud (päevaga enim kilomeetreid), mis oli tagasiteel ka üpris väsitav suure vastutuule tõttu. Plaan oli minna Sutlepa merele, kus on kindlad liigid, keda võiks kohata. Sutlepa merelt lisandus 5 uut liiki, ülejäänud teekond kulges vaid sõites ja kuulates olemasolevaid liike.

Kohale jõudes, lendas suurem salk haigruid laiali, kus tuli esimene öko – hõbehaigur, veidi hiljem lisandus teinegi öko – kukkurithane, kes ‘’tsiitsitas’’ roostiku serval. Ning hallpõsk-pütt, mustviires ja väikekajakas said juba järgmistena kirja. Muud suuremat juttu siinkohal päeva kohta polegi, 6 h väntamist, et saada need liigid ühest punktist kätte.

Lisanud 5 uut liiki ja läbitud kilomeetreid tuli 81

Kukkurtihane (Remiz pendulinus)

 Tänaseni siis läbitud rattaga/jala 529 km ning liike 165.

Tarvo - suve esimene rattaretk

Eile pärast hommikuste seiretööde lõpuleviimist, naasesin oma pesapaika ning öko-aasta raames sai esmakordselt liiklusvahendiks valitud jalgratas. Stardipauk küll alles kell kaks päeval, kuid ka päevaste liikide osas on õnneks veel omajagu lünki.

Kulgen marsruudil Haapsalu-Kirimäe-Martna-Rannajõe-Parila-Ahli-Haapsalu. Seega enamjaolt kultuurmaastik. Esimest korda vajutan pidureid juba linnapiiril, kui kõrvu kostub valgeselja pehme "tsäkk". Peagi leiangi ilusa isaslinnu tamme otsast. Ilmselt on pesa või pojad lähedal ja ei hakka lindu pikalt segama. Terve marsrsuudi peale kohtan liiki koguni kolmes kohas - kokku 4 isendit. 

Veidi hiljem kuulen rähnipoegade toidumangumise kisa. Peatan ratta ja leian vanast haavapuust suurkirju pesaõõnsuse. Loetud sekundid hiljem on ka vana isaslind platsis ja annab võsukestele head paremat. Kui ta uuele toiduretkele suundub, lahkun kiiresti ka mina, et mitte asjata rähnide igapäevast elu segada.

Tõsisemaks rõõmustamiseks on esimest korda põhjust Taebla lähistel kui kõrvu kostub põldtsiitsitaja kõlav laul. Isaslind laulab hoogsalt ühe aia kuusehekis (!). Järgnev rattasõit saabki peaasjalikult olema põldtsiitsitajate territooriumite kaardistamine. Martna ümbruses saan lähestikku kaks laulvast isaslindu kirja ning päris retke lõpus Ridala valla maadelt veel ühe territooriumi. Nii head põldtsiitsitaja päeva annab meenutada. Liigi arvukus on meil viimastel kümnenditel nii kõvasti kukkunud, mistõttu selle liigiga kohtumine teeb alati suurt head meelt. Ökoretkel veelgi enam.

Röövlinde on üsna kasinalt. Siiski õnnestub kirja saada kaks tiirutavat raudkulli. Ei tea, kas neil on samuti hea pesitsusaasta? Igal juhul on tänavu raudkulle kuidagi palju ette jäänud ja üks lind käib pea iga päev saagijahil mu koduhoovis. Staiamispeatus Rannajõe vaatetornis toob taas liigilisa, kui näen luhale saagijahile suundumas ühte väike-konnakotkast. 

Rannajõelt taas liikuma hakates, ei saa ma väga kaua sadulas istuda, kui taas rähnipoegade kisa kuulen. Peagi näen peenikesel puuoksal minu peale pahandamas väike-kirjurähni isaslindu. Peagi leian ka pesaõõne, mis murdunud raagremmelgal. Väike-kirjurähnil on tänavu nii nigel pesitsusaasta, et üllatuslikult osutub see alles ökoaasta esimeseks vaatluseks. Kümmekond kilomeetrit hiljem saan jälgida veel ühte väike-kirjurähni, kelle kõrval tegutseb ka valgeselgade paar. 

Viimased kümmekond kilomeetrit näib kujunevat üsna igavaks. Plaan on siiski oodata, et päike madalale vajuma hakkaks ning ehk siis ka mõne põldvuti või rätsu kirja saada. Esimese liigiga on lääne pool nigelasti ja ka sel ökoretkel ühtegi vutti mul kuulda ei õnnestu. Kõrvukrätsu saan kirja vahetult enne linna jõudmist. Alustuseks näen põllu kohal ringi lendamas saagijahil olevat vanalindu ja veidi hiljem hakkab eemal männitukast ka poegade piiksumist kostuma. 

Kokku 55 kilomeetrine rattaring, vaatlustunde täna 8 ning ökoskoor nüüd 165-ni venitatud. Ega suurt liigisadu enne juulikuus algavat kahlajahooaega nüüd väga loota polegi. Algav jalgpalli MM ei tule liigilistile ka just ülemäära kasuks. 

Valgeseljad

Väike-kirjurähne on tänavu metsades õige hõredalt. 

Põldtsiitsitaja on üks kiiremini kahanenud arvukusega põllulinde Eestis. 

Ukker - Tartu

Ökoretki olen suutnud ikka viimasel ajal muude tegemiste vahele sokutada. Täna sai 7 tundi ringi mütatud. Hea puhkus. Uusi liike ei skoorinud, kuid bongarimasenduse peletas eemale uus kiililiik - kakslaik-kiil (Epitheca bimaculata). Tore seegi. Ega viimasel ajal liigungi ringi rohkem nina maas, et kiile tundma õppida. Palju rariteetset linnukraami lendab sel ajal muidugi märkamatult üle pea. Aardlas ja Haaslavas on kenasti sulgivaid isaparte kogunenud ja nende seas oli ka soopart, kes sel aastaajal siin suht vähearvukas. Mõned rabahaned ja suur-laukhaned on ka rändest maha jäänud ning töllerdavad poldril ringi. Aardla järve torn on taas kõvasti lagunema hakanud ja siin oleks taas talgutööd vaja. Ega kohalikud institutsioonid ju sellise tööga ei tegele, kuigi pea iga kord torni külastades kohtan seal mõnda välismaist linnuvaatlejat, kes Tartu linnakassasse mõne kopika jätavad. Järvel paadiga liikuvad kalamehed on lindudele ilmselt suur stresssitegur - üheksast tuttpütist polnud järel ühtegi ja väikekajakad on päris kadunud. Mõned pardipesakonnad on siiski suutnud siia ilma tulla ja nüüd saab Elukasse pesitsuskoodidega vaatlusi jõudsalt sisestada.

Kilomeetreid kogunenud 754, liike 172.