Ukker & Raul - Tartu

Võtsime Ukuga ette pikemalt mõttes olnud plaani ja seadsime pühapäeva varahommikul suuna Kallastele - ajal, kui tudengid naasevad peolt ja muidu normaalsed inimesed kodus veel sügavat und magavad. Vurasime ratastel läbi pimeduse, sihiks Peipsil ootavad aulid, vaerad, kaurid jpt veel võtmata ökopunnid. Ise lootsin retkelt saada neli liiki, Uku oli leplikum, kuna tal on liigilisa pikem.

Algus oli meil paljulubav. Raadi pargist vastas koheselt meie peibutamisele kodukakk, keda olen mitmel korral tulutult Toomemäelt püüdnud tabada.  Esimesel suuremal metsamaastikul vastas karvasjala peibutusele hoopis händkakk. Nüüd sain järgmise puuduoleva punkti kirja.

Raudmees ees ja Rändur sabas, nii kulgeb ökobirderi tee. NB! Pane tähele, et sel sügisel on moes oranshid finnstickid!

Valgemaks minnes jõudsime juba rannikule, kust lisandusid merivart ja punakurk-kaur, kellest viimast aga ei oodanud. Teel kohtasime ka aasta lindu. Kallastele jõudes asusime randa läbi kammima ja järve torutama.  Uku sai juurde puuduoleva auli. Lisaks tavalisematele liikidele õnnestus rannalt tabada üksik sarviklõoke, keda ei osanud mõtteski oodata. Sisemaal kohtab seda liiki harva ja teadaolevalt oli see alles 3. vaatlus Tartumaale. Ka plüü oli külmi trotsida otsustanud.

Õhtul üritasime kakuretkele minna, kuid tuul oli liiga tugev ja loobusime. Öö veetsime mööda Kallaste rannal asuvas hostelis. Suht mõnus koht ja omanike poolt soe vastuvõtt. Hommikul vaatasime ranna taas üle ja asusime tagasiteele. Algav päev näitas väga head hallrästa rännet. Teel oldud ajal saime kirja üle 10 000 hallrästa, sekka ka mitmeid vainurästaid ja käbilinde. Hiljem teada saades oli rästaste ränne olnud kõikjal Eestis märkimisväärne. Tagasitee otsustasime sõita mööda rannikut. Kogu Peipsi rannik oli kaetud partide, sõtkaste, luikede jt veelindude kogumitega.

Tagasitee osutus üldse kõige karmimaks katsumuseks meie ökorallis. Saime proovile panna kohalike koerte närvikava (Peipsi rannal iga kaluri kohta 3 külakoera) ja selgus, et loodusele me vastu ei saa. Vastutuul oli kohati nii tugev, et liikusime alla 10 km tunnis. Aga tuulest me jagu lõpuks saime ja pimedas koju ka jõudsime. Rahule jäime mõlemad, sest lindu nägime kõvasti, nii liigiti, kui ka arvuliselt. Kokku sai läbitud selle retkega ca 160 km, liike nägime ca 70.

Sarviklõoke (Eremophila alpestris), Kallaste, 26.10.2014

 

Hannes M - Mustvaeras Pühajärvel

Üle mitme nädala pääsesin jälle välja - küll on olnud liiga külm, küll vihmane. Täna oli tuuline, ;) aga see eest soe - 11 kraadi näitas. "Nälg" on ka ikka päris suureks vahepeal läinud. Põrutasin alla Pühajärvele, kus sellisel aastaajal on kõige rohkem vaatamist. Kaurid, vaerad, aulid, kosklad - kui, siis just siin, armastavad nad oma rändepeatust teha.  Järvekaur on mul see aasta veel siiamaani nägemata ja olin kindel, et on lihtsalt kohale sõitmise vaev, et liik kirja saada. Iga jumala aasta olen teda sel ajal siin näinud - eelmine aasta lausa kaheksat lindu korraga. Aga täna kahjuks ühtegi kõrgete lainete vahel silma ei hakanud. Võimalik, et see keset järve paadiga tiirutanud hull kalamees oli nad kuhugi kaugemasse nurka peletanud. Raudselt nad siin kuskil praegu on... Toru ette kedagi ikka jäi ka: 5 tuttpütti, 2 kühmnokka, paarkümmend sinikaela, tundus et üks noor kormoran ja... emas-sulestikus mustvaeras! Minu andmetel on see esimene mustvaera vaatlus Pühajärvel. Korra olen isast mustvaerast juulikuus ka Kaarna järvel näinud, niiet, Otepää looduspargis see päris esmavaatlus ei ole.
Ehk jõuan enne lume tulekut mõne korra veel siia. Mustvaerale vaatamata jäi ühtteist ikkagi kripeldama...

 

Margus E: Tuksi 14. oktoobril

Aeg-ajalt mu südametunnistus on kripeldanud kuna pole saanud mahti oma ökoreisidest blogisse midagi krjutada. Aga kookide küpsetamine lihtsalt võtab õhtuti võhma välja, ja nende söömine pealekauba. Täna oli aga kaks ajendit ikkagi sulepea tindi sisse kasta. Esiteks Kaarli poolt linnuhuviliste listis esitatud kaudne (ja põhjendatud) kriitika teatud ökotajate kirjutusoskamatusest – seal küll mind nimepidi ei mainitud, aga ju ma lihtsalt ununesid patuste nimekirjast. Teiseks sain täna kirja üsna ootamatu ökopunkti nr. 2xx.

Ennem tänase ökopunktini jõudmist peaksin tagasi kevadesse naasema. Ma polnud varem neist Eesti ökorallidest kuulnudki (!), aga, kas Ukult või Tarvolt sain kevadel infi ja mõtlesin siis ka Exceli tabelit nummerdama hakata. Millalgi maikuu lõpus tõin oma jalgratta Tuksi külla. Tuksist pidi saama meie tugikoht Põõsaspea sügisrände loendustes ja ratas oli mul juba kevadel Eestis kaasas. Tegin ka paar vänderdamist kohe mais. Praeguseks ainus liik, mis ainult kevadele tugineb on teder.

Juuli alguses hakkasid Põõsaspeal loendused pihta (www.eoy.ee/poosaspea). Olin eesmärgiks võtnud umbes iga kolmas päev rattaga sõita, aga on kukkunud välja nii, et nüüd on pigem ainult kolmteist (vihmast) päeva, kui rattaga pole sõitnud. Lisaks mõned pausid on olnud seotud puhkusereisidega.

Enamikud ratta sõidud on tehtud Tuksi ja Põõsaspea tipu vahel (täpselt 7 km ühte suunda). Mõned korrad ka Haversisse ja Dirhami poe kanti. Lisaks sai üks pikem reis tehtud juulis Pürksi kanti – see reis tõigi mitmeid liike, mida muidu pole kohanud (koduvarblane, künnivares, kukkurtihane, kõrvuk-räts). Oma pettumuseks sellel pikal reisil jäid saamata kodukakk, rooruik ja hüüp. Samal reisil muideks nägin seda sama soorätsu, mis Estonian Openil kahel meeskonnal oli (otseloomulikult Team Spithamn seda ei saanud. Küll aga avastasime, et liiklusmärk, millel räts regulaarselt istus, oli sõelapõhjaks tulistatud - milliseid järeldusi selle põhjal võiks teha?). Nojah, soorätsu on tulnud vastu nii ehk naa mitu korda ja tegu on tähtsusetu kõrvalehüppega.

Tänase uue liigi juurde siis. Tuksis peakorteri õues on siiani kolm liiki olnud, mida mujalt pole saanud: värbkakk, karvasjalg-kakk ja händkakk. Kõiki neid on kambaga siin korduvalt kohatud, värbkakk kiuksub pea igal hommikul ja õhtul. Liik number 200, laanerähn sai ka algselt kirja hoovis korvpalli mängides, aga hiljem ka mujalt. Nagu välk selgest taevast tuli peakorteri hoovist täna õhtul veel uus liik. Kurioossed sündmused said alguse siis, kui kavatsesin vetsu minna. Aga Juho oli parasjagu selle reserveerinud. Eks ma siis läksin pimedasse hoovi põõsa taha ja kastsin mustika kasvukohatüübi metsa – kanarbik on väetamise tagajärjel siit juba ammu välja surnud. Kardan, et jänesekapsas tuleb juba varsti peale. On piinlik nentida, et just siis kui see püha toiming mul käimas oli, kuulsin väga kaugelt mingit häält. Ja kuna toiming ikka veel kestis, oli võimalik kõiksugu kakkude hääli meelde tuletada, aga lamp ei tahtnud kuidagi süttida. Alles siis kui akt läbi oli, hääl oli tulnud piisavalt lähedale ja karjatasin: hüüp! Kutsusin Aki välja rändava hüübi möödalendu pealt (pigem alt) kuulama. Juhole karjatasin ka läbi lahtise WC-akna, et hüüp läheb – kuulis ilusti ära, sest lind lendas praktiliselt üle tuulevaikse hoovi. Hiljem kui biojäätmete ämbrit õue viisin, kuulsin veel teist isendit. Hüübi olin lugenud pärast Sutlepa reisi juulis nende hulka, mida ma enam ei uskunud saavat. 

                                                                       Sarviklõoke Haversis

Hüüp oli ökoliigiks number 227. Pärast septembrit on juurde tulnud mh. karvasjalg-viu, sarviklõoke, väikeluik ja hallpea-rähn. Liik, mida ma usun veel saavat on hangelind. Potentsiaalseid on muidugi palju teisigi: kanada lagle, kodukakk, valgeselg-kirjurähn, metsis (viimast on vist kõik teised näinud ümbruskonnas) jne. Kui jalgratas palju ei streigi ja tervist on, siis väntan veel 5. novembrini. Kui juuli alguses oli hommikuti mentaalne võitlemine, et end ratta otsa sundida, siis nüüd nagu ei oska teistmoodi neeme tippu minnagi. Ainus liik, mida pole sellepärast saanud, et sõitsin autoga neeme tippu on lammitilder.

Septembri kokkuvõte

Nagu loota oli, käis ka septembris tublimate ökotajate vahel tihe rebimine. Selle tulemusena on ökotajad kokku näinud juba 255 liiki linde. Septembri lõpu seisuga tõusis liidriks Margus, kes on oma skoori Põõsaspeal kasvatanud juba 220 liigile. Sellega on uus Eesti ökorekord sündinud, vaatame põnevusega kui suureks rekord aasta lõpuks paisutatakse. Teisel kohal on Indrek 213 liigiga – juurde leidis ta järvekauri, tundrakiuru ja rabapistriku. Kolmandal Alpo 210 liigiga, lisandusid hallpõsk-pütt ja mustlagle. Kas neil on veel võimalus Margust püüda? Eks see selgub oktoobris kui veel rändlinde liigub. „Rändaja“ Uku tegi Estbirdingu sügispäevade ajal järjekordse mitme päevase retke Mehikoormasse ja on püstitamas väga võimast sisemaa rekordit, tema skoor hetkel 206 liiki. Huvitavamad leiud olid hüüp, mudanepp, sinirind ja keltsalind.

Ässad

Raul – stepi-loorkull

Margus – vööt- ja kuldlehelind, randkiur, vaenukägu, karvasjalg-kakk, laisaba-änn, puna-veetallaja, merirüdi ja ida-mustvaeras.

TOP 5 (septembri seisuga)

1. Margus E 220
2. Indrek T 213
3. Alpo K 210
4. Uku P 206
5. Tarvo V 192